đ [ET] 2. Kursusele eelnev lugemine 2: Gerhard von Rad "Prohveti sĂ”num"
2. peatĂŒkk. Prohvetite traditsioonid
Umbes sajand pĂ€rast Eelijat ilmusid lavale Aamos, Hoosea, Jesaja ja Miika. Kui vĂ”rrelda nende allikmaterjali nende eelkĂ€ijate omaga , avastame, et kaheksandal sajandil on ilmnenud uus tegur. Narratiivses vormis kajastused, mis on meil ainsaks allikaks Eelija ja Eliisa puhul, vĂ€henevad mĂ€rgatavalt ja selle koha hĂ”ivavad omavahel ĂŒhendamata ĂŒtluste, kĂ”nede ning luule kogumikud. Selline erinevus viisis, kuidas prohvetite tegevust on edasi antud, sunnib meid arvesse vĂ”tma kirjanduslikku âvormiâ, mille kaudu mĂ€lestus nende tööst ja kuulutusest on lĂ”puks meieni jĂ”udnud, kuna sellest sĂ”ltub suuresti hilisemate ajastute teoloogiline hinnang.
Sarnaselt ajaloolisele traditsioonile on prohvetiraamatud meie ees teatud mÀÀral vĂ€ga vormitutes traditsioonilise materjali kogumites, mis paigutuse poolest peaaegu ĂŒldse ei arvest sisu vĂ”i kronoloogilist jĂ€rjestust ja mis ilmselt ei jĂ€rgi meile Euroopa kirjanduse arengust tuttavaid seadusi. Hesekiel on esimene, kes kasutab prohvetikĂ”nede esitamist ajalises jĂ€rjestuses. Sellegipoolest on selles tohutus materjalikogus lugejale kohe mĂ€rgata eristamist, mis on ĂŒhtaegu kĂŒll lihtne aga samas ka suure teoloogilise tĂ€htsusega. See on eristus luule ja proosa lĂ”ikude vahel.Â
Kuigi on erandeid, on prohvetite oma kĂ”ne reeglina luule vormis: see tĂ€hendab kĂ”net, mida iseloomustab rĂŒtm ja parallelisms. Seevastu lĂ”igud, milles nad ise ei kĂ”nele, vaid on jutustuse subjektid, on proosas. Seega on prohvetid kahel viisil andnud oma panuse Vana Testamendi kirjandusse vĂ”i vĂ€hemalt selles sisalduvatesse traditsioonidesse: ĂŒhelt poolt narratiivid vĂ”i narratiivide kogumid, mis rÀÀgivad sellest, mida prohvetid tegid, ja teiselt poolt nende endi poolt peetud kĂ”ned vĂ”i kĂ”nede kogud. Samuti on kaks pĂ”hjust, miks nad Ă€ratasid nii oma kaasaegsete kui ka neile jĂ€rgnevate pĂ”lvkondade tĂ€helepanu. Esiteks nende kuulutuste sisu; teiseks, asjaolud - konfliktid, milles nad osalesid, nende tehtud imed ning kohtumised konkreetsete inimestega. Juhtudel, kus sĂ€ilitatakse nii prohveti enda öeldu kui ka jutustus tema kohta, ei ole ilmselgelt alati vĂ”imalik jutustusi ĂŒhtlustada, sest jutustaja vaatenurk, kes nĂ€eb prohvetit avaliku elu draama pingetes, vĂ”ib erineda jĂŒngrite rĂŒhma omast, kelle ainsaks huviks oli salvestada Ă”igel kujul prohveti kĂ”ned, mille ajalooline kontekst on unustatud. See seletab nĂ€iteks mĂ€rkimisvÀÀrset erinevust prohveti kohta rÀÀgitavates lugudes (Js 36â39) ja pildi vahel, mille Jesaja edastab oma jutluses.
Esimene on palju lĂ€hedasem tema kohta levinud hinnangule ja selles on vaevu viiteid tema jutlustamise tohutule intellektuaalsele haardele, nagu see ta kĂ”nes kajastub. Samuti peab olema selge, et nendest kahest prohvetliku kirjanduse vormist on jutustus varasem. Enne kui sai vĂ”imalikuks koguda ĂŒksnes prohvetite sĂ”nu ja vaadelda neid ajaloolisest kontekstist lahus ning hinnata neid nende endi olemuslike vÀÀrtuste pĂ”hjal, oli vaja aega, et teatud mÀÀral tundma Ă”ppida prohvetikuulutuse fenomeni ja saada haritud vaimsema ilmavaate osas.