📘 [ET] 2. Kursusele eelnev lugemine 2: Gerhard von Rad "Prohveti sõnum"

1

1. Esimene etapp oli kahtlemata see, et jutte räägiti prohvetite kohta ning selles osas jätavad jutud Eliisast mulje, et need on pärit kaugest minevikust. Teisest küljest peaksid äsja märgitud kaalutlused meid hoiatama, et me ei kujundaks nende populaarsete imelugude põhjal liiga naiivset pilti sellest, milline prohvet tegelikult oli. Ta pidas jüngritele ametlikke loenguid (2Kn 4:38; 6.1) ja kui meil oleks kogumik tema loenguid või ütlusi, võiks meie pilt temast olla teistsugune. Sama kehtiks ka Eelija kohta. Aamose ajaks olid inimesed aga õppinud prohveti sõnu ise vastu võtma ja neid kirja panema. See tähendas, et prohvetliku traditsiooni raskuskese nihkus nüüd prohveti kohta jutustatud lugudelt tema sõnade kogumisele ja edastamisele. See areng ei toonud aga kaasa prohvetitest lugude jutustamise kombe kadumist ega ka sellise praktika hääbumist. See kirjanduslik kategooria jäi endiselt mõjukaks, sest kui Iisrael jõudis prohveteeringute vaimsema mõistmiseni, ei läinud Iisrael kunagi nii kaugele, et taandada prohvetlik sõnum vaid selle ideaaltõdedele eraldades ta konkreetsest sündmustest, oma algsetest juurtest. Vastupidi, ta ei lakanud nägemast iga prohvetit tema ajaloolises olukorras, kas ajalooliste liikumiste algatajana või ajaloo konfliktides pulbriks pihustatuna. Kõige rohkem lugusid prohveti kohta leidub Jeremija raamatus, mis on suhteliselt hiline. Kui me selle juurde jõuame, peame arvestama nende tähtsusega Jeremija enda kuulutuste täiendustena.

Tänapäeval prohveteid lugedes peame loomulikult mõistma, et see, mis meid peamiselt huvitab, biograafilised üksikasjad, toob nendesse lugudesse ka neile algselt võõra vaatenurga. Isegi idee "prohvetlikest isiksustest", mis meile nii kergesti pähe tuleb, on väga kaugel sellest, mida allikad ise meile pakuvad. Tõenäoliselt olid kirjapanijad meie ettekujutusega võrreldes märksa vähem huvitatud prohveti "isiksusest", see tähendab ainulaadse isikust, kellel on erilised meele- ja vaimuomadused. Sama kehtib ka huvi kohta biograafiliste detailide vastu. Võime isegi tunda, et allikad on vastu igasugusele katsele kirjutada prohvetite "elulugusid". Kui Aamos 7.1 autoril oleks olnud kavatsus anda teavet Aamose enda elu kohta, poleks ta kunagi oma lugu nii lõpetanud nagu ta seda teeb, ega oleks jätnud lugejat teadmatusse, kas prohvet allus väljasaatmiskäsule või mitte. Kui seda lugeda biograafiast pärit katkendiks, siis ainuke võimalik hinnang sellise lõpu kohta oleks "mitterahuldav". Amost kirjeldatakse siin ainult prohvetiks olemise, see tähendab ametikandja seisukohast, ja seetõttu ei olnud autoril muud huvi kui kirjeldada karisma kandja ja ülempreestri omavahelist kokkupõrget ning jäädvustada sellest põhjustatud hukatuse kuulutamine.

Lood Eelijast, Eliisast ja Jesajast pakuvad samuti näiteid nii sarnasest huvipuudusest elulooliste üksikasjade vastu kui ka keskendumisest sellele, kuidas prohvet tegutses vastavalt oma kutsumusele. Jeremijaga toimub muutus. Jeremija ja tema Via Dolorosa on nüüd tõesti nende endi pärast kirjeldatud. See on aga tihedalt seotud tõsiasjaga, et koos Jeremijaga jõudis prohvetikuulutus oma eksisteerimise kriitilisse faasi ning et hakkas tekkima uus prohveti kontseptsioon. Tõenäoliselt esimene, kes mõistis, et kannatusi tuleb pidada prohvetiteenistuse lahutamatuks osaks, oli Baaruk. Prohvetiks olemine oli enamat kui lihtsalt kõnelemine. Baaruk nägi prohvetiametis täiesti uut külge. Prohveti teenimisse hõlmati mitte üksnes prohveti huuled, vaid ka kogu tema olemus. Järelikult, kui prohveti elu sisenes sügavate kannatuste ja Jumalast hüljatuse orgu, sai sellest ainulaadne tunnistus. Kuid isegi see ei tähenda, et Jeremija jutustustes on prohveti elu kirjeldus antud tema enda pärast. See on antud selle tõttu, et tema enda elu sai tema prohvetikutsumuse lahutamatuks osaks. Kuid nagu ma juba rõhutasin, jõuti selle arusaamani alles mõne aja pärast ja seetõttu tuleb sellega hiljem tegeleda.