📘 [ET] 2. Kursusele eelnev lugemine 2: Gerhard von Rad "Prohveti sĂ”num"

2. peatĂŒkk. Prohvetite traditsioonid

3

3. Oraaklitest vĂ”i lauludest koosnevad eraldiseisvad ĂŒksused koondati peagi vĂ€ikesteks kompleksideks. Kas sellised "kogumikud" pani kokku prohvet ise vĂ”i tema jĂŒngrid, on enamasti teadmata. Kuigi meie teadmised selliste vĂ”imalike jĂŒngrite kohta on piiratud, on praegune kriitika kindlasti Ă”ige, sest neile omistatakse oluline osa prohvetite Ă”petuse kogumisel ja edastamisel. Seega koosneb Jesaja 5.8-24 reast oraaklitest, millest igaĂŒks algab sĂ”nadega 'hĂ€da' ja mille puhul me vĂ”ime olla kindlad, et neid ei edastatud mitte rohkem jĂ€rjestikku  kui Matteuse 23.13jj. — ĂŒhine joon on siin, et need on toimetatud. Sama kehtib ka Jeremija kĂ”nedele valeprohvetite (Jr 23–9 jj) vĂ”i kuningakoja vastu (Jr 21.11–23.8). Jesaja ptk 6.9–9.6 kompleksi rĂŒhmitas toimetaja kronoloogilisel alusel, sest peale prohveti kutse, mis on alguses, pĂ€rinevad oraaklid ja kĂ€sitletavad sĂŒndmused SĂŒĂŒria-Efraimi sĂ”ja ajast. Hesekiel 4-5 on kogumik prohveti nn sĂŒmboolsetest tegudest. Paljudel juhtudel puudub aga Ă€ratuntav teksti korraldus pĂ”himĂ”te. See kehtib eriti keerukamate komplekside moodustamise kohta, st siis, kui tegemist on kogumike kokkuakogumisega. Peaaegu kogu abi, mis meil on selle redigeerimisprotsessi edenemise kohta ĂŒlevaate saamiseks, on prohvetlike raamatute mĂ”ned pealkirjad.

Kogu prohvetliku traditsiooni tohutu ulatuse jaoks on tegelikult ainult kolm lĂ”iku, kaks Jesaja (8.16–18; 30.8–17) ja ĂŒks Jeremija (36) raamatus, mis kirjeldavad mĂ”nevĂ”rra ĂŒksikasjalikumalt, kuidas prohveti sĂ”num kirja pandi ja edasi anti. Siiski on nii palju jĂ€reldusi, mida nad lubavad teha prohvetite Ă”petuse olemuse kohta ĂŒldiselt ja prohvetite endi ettekujutuse kohta sellest Ă”petusest, et neid tuleb siinkohal kĂ€sitleda, olgugi lĂŒhidalt.

 

" Seo kinni tunnistus, sulge pitseriga Ă”petus mu Ă”pilastes!” Mina aga ootan Issandat, kes peidab oma palge Jaakobi soo eest, ja loodan tema peale. Vaata, mina ja lapsed, keda Issand mulle on andnud, oleme tunnustĂ€htedeks ja endemĂ€rkideks Iisraelis vĂ€gede Issandalt, kes elab Siioni mĂ€el.” (Js 8.16-18).

 

Jesaja 6.1–9.6 [7] kĂ€sitleb SĂŒĂŒria-Efraimi sĂ”ja pĂ”nevaid sĂŒndmusi ning paneb kirja Ă€hvardused, hoiatused ja lubadused, mida Jesaja tol ajal andis. Meie ĂŒllatuseks rÀÀgib prohvet aga otse nende keskel ĂŒhtĂ€kki endast ja suunab lugeja mĂ”tted enda isikule ja tema ĂŒmber kogunenud inimeste rĂŒhmale. Kuid lĂ”igus paljastatud konkreetne olukord toob korraga kogu asja selguse. Prohvet peab "pitseerima" ja "köitma" oma "Ă”petuse" tĂ€pselt samamoodi, nagu meie registreeriksime protokolli ja seejĂ€rel laseks dokumendi ametlikult hoiule panna. Need sĂ”nad vĂ”ivad seega tĂ€hendada ainult seda, et ajal, mil Jesaja need kirja pani, arvas ta end olevat ametist vabastatud. Siin antud pilguheit tema mĂ”tetele ja ootustele oma esimesest avalikust tegevusest eemaldumisel muudab lĂ”igu tĂ”eliselt ainulaadseks. Ta on edastanud talle antud sĂ”numi. ÜlejÀÀnu on Jahve kĂ€tes, kes – nagu Jesaja on tĂ€iesti kindel – viib tĂ€ide selle, mida tema saadik on sĂ”nadega teatavaks teinud ja tegutseb oma ilmutusele vastavalt. SĂ”num rebis rahvasse sĂŒgava haava. See muutis selle vastupidavaks (Js 6.9jj) ja muutis Jahve enda oma rahvale pĂŒĂŒnisteks (Js 8.14); ja ometi paneb Jesaja oma lootuse tohutu paradoksina just sellele Jumalale, kes on peitnud oma nĂ€o Iisraeli soo eest. Milline enesekindlus kui rahval puudus usk! Kuid ĂŒllatav on pigem see, et olgugi vaid vĂ€ga kitsas ringis, tĂ”i sĂ”num tegelikult usu esile. Seega, isegi kui Jesaja taandub tsiviilelu anonĂŒĂŒmsusse, jÀÀb ta siiski mĂ€rgina oluliseks – usklike kitsas ring on tagatis, et Jahve endiselt tegutseb ja et ta pole oma eesmĂ€rkist ajaloos taganenud. MĂ€rkimisvÀÀrne on see, et Jesaja pidas neid eesmĂ€rke lĂ”ppkokkuvĂ”ttes headeks: kuidas oleks ta muidu saanud 'panna oma lootuse' isiklikult Jehoova ilmutusele? Sellega seoses, kuigi prohveti sĂ”nad tema sĂ”numi "köitmisest" ja "pitseerimisest" on vaid kujundlikud ja vihjavad, tĂ€hendas Jesaja tegelikult ĂŒles kĂ”ik, mida ta oli rÀÀkinud kuni ametist vabastamiseni, ja – samuti oletatavasti – on selle ĂŒlestĂ€hendamine Jesaja raamatu esimene kristallisatsioonipunkt.

 

„NĂŒĂŒd mine kirjuta see nende nĂ€hes tahvlile ja mĂ€rgi raamatusse, et see vĂ”iks jÀÀda tulevasiks pĂ€eviks, ikka ja igavesti! Sest nad on tĂ”rges rahvas, valelikud lapsed, lapsed, kes ei taha kuulda Issanda Ă”petust, kes ĂŒtlevad nĂ€gijaile: „Ärge nĂ€hke!” ja ennustajaile: „Ärge ennustage meile tĂ”tt, kĂ”nelge meile meelt mööda, ennustage pettepilte, taganege teelt, lahkuge rajalt, jĂ€tke meid rahule Iisraeli PĂŒhaga!” SeepĂ€rast ĂŒtleb Iisraeli PĂŒha nĂ”nda: Kuna te pĂ”lgate seda sĂ”na ning loodate vale ja riugaste peale, ja toetute nende peale, siis on see sĂŒĂŒ teile otsekui vĂ€ljavajunud mĂŒĂŒriosa kĂ”rges praoga mĂŒĂŒris, mis variseb Ă€kitselt, silmapilgu jooksul, ja puruneb, nagu puruneb potissepa kruus, mis pekstakse armuta puruks, nĂ”nda et tĂŒkkide seas ei leidu kildu, millega vĂ”tta leest tuld vĂ”i ammutada lombist vett. Sest nĂ”nda ĂŒtleb Issand Jumal, Iisraeli PĂŒha: Pöördudes ja vaikseks jÀÀdes te pÀÀseksite, rahus ja lootuses oleks teie jĂ”ud, kuid te pole seda tahtnud“ (Js 30.8-15).