📘 [ET] 2. Kursusele eelnev lugemine 2: Gerhard von Rad "Prohveti sõnum"

1

1. Kultuse uue mõistmise tulemusena on viimasel ajal küsitud, kas prohvetid ei olnud selle kultusega palju tihedamalt seotud, kui kunagi võimalikuks peeti, ning nii Vana Testamendi siseste kui ka selle välistel tõendite mõningal määral originaalse tõlgenduse põhjal on välja pakutud seisukoht, et enamik Vanas Testamendis mainitud prohveteid olid kultuse ametlikud esindajad ja seega osa pühamute personalist.

Pole kunagi kaheldud, et prohvetitele meeldis pühamuid külastada, nii seetõttu, et nende poole pöördus suur hulk palverändureid, kui ka seetõttu, et märksõnad ja punktid, millega neil oli võimalik oma oraakleid siduda, anti neile usuliselt laetud rahvahulkade poolt, keda hulkadena kohtab vaid pühakodades. See aga iseenesest ei anna põhjust rääkida „kultusprohvetitest”. Samuti võib pidada enesestmõistetavaks, et pühade ajal viibisid pühakodades üha suuremad salgad prohvetlikke "entusiaste". Need mõnikord häirisid preestreid niivõrd, et nende järelevalveks tuli ametisse panna järelevaatajad (Jr 29:24 jj). Kuid tegelik küsimus on järgmine – kas prohvetid kuulusid kultuspersonali hulka selle mõiste kitsas tähenduses, st selle volitatud eestkõnelejatena? Eelklassikalise prohvetluse puhul on äärmiselt raske anda selget vastust sel lihtsal põhjusel, et meieni jõudnud materjal on väga napp. Veelgi enam, me kipume käsitlema seda prohvetliku liikumise varast staadiumi palju ühtlasemana, kui see tegelikult oli. Eliisa olukord oli ilmselgelt hoopis teistsugune kui Eelija oma: ja need mõlemad prohvetid on jällegi selgelt väga erinevad sellisest mehest nagu Naatan. Ekstaas, mida mainitakse 1Sm. 10.1j oli pärit pühamust, kuid raske on uskuda, et nad ise seal kultuslikku ametit pidasid. Sama kehtib ka grupi kohta, mis kogunes Eliisa ümber ja veelgi suuremal määral Eelija ümber. Kahtlemata tõi Eelija aeg-ajalt ohverdusi (1Kn 18.30 jj), kuid see ei tõesta midagi, sest tol ajal võis iga iisraellane sama teha.

Kui aga tunneme ära üsna kindlalt juurdunud idee, et vähemalt üks prohveti põhifunktsioon oli eestpalve.^l Kuna nii kaugele kui võimalik näha, taotleti seda rahvuslike hädaolukordade korral ja see puudutas seetõttu "Iisraeli", siis pidas rahvas prohvetit sel ajal faktiliselt oma nõuetekohaselt volitatud eestkõnelejaks. Samuti on täiesti võimalik, et selline prohveti poolt tehtud eestpalve toimus mõnikord pühalikus, ametliku jumalateenistuse kontekstis. Võis ka juhtuda, et ta esitas sellistel puhkudel oraakleid võõraste rahvaste vastu ja kutsus needusi konkreetsete vaenlaste peale. Samuti on põhjust arvata, et teatud tüüpi prohvetitel oli sõjapidamises oluline roll – just nemad andsid käsu rünnata (1Kn 20.13j., 22, 28; 22.6, 12, 15, 2Kn 3.16j. 6.9). Veelgi enam, prohvetite asi oli esitada ka ametlik ultimaatum selle rahva naabritele, kelle vastu Iisrael sõdis, ja selle rahva keskel elavatele võõrastele, et neid hoiatada põgenema ohustatud piirkonnast (1Sm 15.6). Ka siin nähakse prohveteid kogu rahva volitatud eestkõnelejatena sündmuse kontekstis, mida sel ajal peeti veel sakraalseks ja kultuslikuks.

Need ja teised faktid näitavad, et 9. sajandil olid prohvetid ikka veel mitmel viisil ametlikku kultusse kaasatud. Samas on aga võimatu ette kujutada, et nende tegevus oleks olnud samavõrra reeglitele ja määrustele allutatud kui oli seda oli preestrite oma. Samuti ei olnud nende amet pärandatav, vaid karismaatiline, ja seetõttu a priori teistsugusel alusel. Jällegi, kas pole kõnekas, et 5. Moosese raamatus antakse reeglid preestrite ja leviitide sissetulekute kohta, kuid midagi sellist ei räägita prohvetite kohta? Veelgi enam kõneleb kultusprohvetite teesi vastu tõsiasi, et kui üsna loomulikult räägitakse naisprohvetitest (2Ms 15.20; 2Kn 22.14; Neh 6.14), siis idee naispreestritest oli üsna mõeldamatu.

Sellegipoolest on selge, et selliseid templiprohveteid oli suurel hulgal veel Jeremija ajalgi ning suure tõenäosusega astusid nad esile nii Jahve kui ka rahva eestkõnelejatena. Kuid prohvetid, keda on nimetatud "kirjutavateks prohvetiteks", Aamos, Jesaja, Miika, Jeremija ja ülejäänud, ei kuulunud nende hulka, nagu on näha nende kibedatest rünnakutest kultusprohvetite vastu. Nad kuulusid hoopis radikaalsesse tiiba, mis üha enam deklareeris oma sõltumatust ametliku kultuse toimimisest.^[1] Selle tõestust tuleb loomulikult otsida eelkõige prohvetite jutlustamise sisust ja üldisest mõttelaadist, aga ka vormidest, mida nad kasutasid. Seda on näha äsja vermitud retooriliste võtete ja kasutatud võrdluste äärmises julguses, mille prohvetid valisid ainult skandaali tekitamiseks, ehmatades oma kuulajaid; viisides, kuidas nad nii sageli esitasid oma sõnumeid täiesti ilmalikes kirjanduslikes vormides – ad hoc valitud ja hiljem hüljatud –, ja eriti nende uskumatult mitmekesistes väljendusviisides, mida nad jutlustamisel kasutasid. Selline improvisatsioon oli kultusesfääris üsna tundmatu – igasugune sõnavõtt, olgu see siis Jumala või inimese oma, oli reguleeritud konventsioonide ja standarditega. Veelgi enam, kultuses polnud kohta ideel, et Jahve astub oma rahvaga kohtusse.^[2] Need kiired vormist vormi üleminekud, mida suured prohvetid teevad, on siiski vaid sümptomid nende jutlustamise keskmes olevast radikaalsest protsessist. See on täiesti uus arusaam Jumalast, Iisraelist ja maailmast, mida iga prohvet omakorda kumulatiivselt arendas tasemele, mis ületas kaugelt kõike, mis kunagi varem oli olnud. Siiski, peamine põhjus, miks me arvame, et prohvetid olid palju sõltumatumad kui need, kellel oli pühamu organiseeritud elus kindel amet, seisneb nende kutsumises ning nüüd tulemegi selle juurde .