📘 [ET] 2. Kursusele eelnev lugemine 2: Gerhard von Rad "Prohveti sõnum"

2

2. Vana Testament räägib sageli sellest, kuidas prohvet kutsuti oma ametisse. Kõik need lood pärinevad Iisraeli ajaloo suhteliselt lühikesest perioodist, monarhia perioodist. See näitab nii seda, kui kaugele väljapoole jäid sellised kutsumised Iisraeli religioosse kogemuse tavapärasest piirist, kui ka seda, et need ei olnud algselt jahvismi esindajatele iseloomulikud. Veelgi enam, muistses idas ei pannud inimesed asju kirja lihtsalt üleskirjutamise pärast – kirjalikku ülestähendust kasutati alati vahendina väga kindla eesmärgi saavutamiseks –, nii et juba fakt, et kutsumine kirja pandi, näitab, et kutsumise toimumise ajal peeti seda millekski ebatavaliseks.

Prohveti kutsumine tekitas tegelikult uue kirjandusliku kategooria, kutsumise kirjelduse. Iisraelis oli inimese religioosse ja kultusliku elus kogetu seos viisiga kuidas ta end kõnes või kirjasõnas väljendas nii otsene ja elav, et iga oluline uuendus ilmnes kohe vormi vallas: vana vormi muudeti või tekkis uus. Pean siin silmas uuendust, millega prohvetite kutsumiste kirjeldusi hakati esitama ainsuse esimeses isikus. Muidugi olid Iisraeli mehed Jumala ees "mina" öelnud juba enne prohvetite ilmumist – näiteks itkudes ja tänutoomises. Kuid see oli 'mina' hoopis teistsugune kasutus. Vanad kultuslikud vormid rääkisid Jumala ja inimese vahelisest suhtest ainsuse esimest isikus, mida peaaegu igaüks oleks võinud oma huultele võtta – tõepoolest, ta olekski pidanud seda tegema. See oli üldiselt kollektiivne ja kaasav ainsuse esimene isik. Kuid "mina", millest prohvetid räägivad, on selgelt teisi välistav. Mehed, kes nendes lugudes meiega kõnelevad, olid mehed, keda kutsuti sõnaselgelt üles loobuma fikseeritud religioossest korrast, mida enamik inimesi ikka veel kehtivaks pidas – see oli muistse hommikumaa inimese jaoks tohutu samm – ja selle tõttu seisid prohvetid oma uues ja täiesti enneolematus olukorras silmitsi vajadusega end õigustada nii iseenda kui ka teiste silmis. Sündmus, millest prohvet räägib, koormas teda ülesande, teadmiste ja vastutusega, mis asetas ta täielikult isoleerituna Jumala ette. See sundis teda õigustama oma erandlikku staatust enamuse silmis. See selgitab, et kutsumise üleskirjutamine oli kutsumise enda kõrval midagi teisejärgulist ja see teenis viimasest erinevat eesmärki. Kutsumine andis prohvetile läkituse: selle üleskirjutamine oli suunatud nendele avalikkuse sektorile, kelle silmis ta pidi end õigustama. Kahtlemata on need kirjeldused väga olulised, kuna annavad meile ülevaate kogemusest, mis tegi inimesest prohveti, ja teevad seda palju otsesemalt kui ükski kultuses kasutatud hümn. Samal ajal peab aga eksegees alati meeles pidama, et need narratiivid ei ole ilmselt lihtsalt tol hetkel kogetu transkriptsioonid. Need on ka kirjeldused, mis on loodud teenima teatud kindlaid eesmärke ja kahtlemata stiliseerivad nad kutsumist teatud määral. Ühes kutsumisloos oleks pidi olema palju iseloomulikke jooni, mis oleks meile tohutult huvi pakkunud, kuid prohvetid neid ei maini, sest nende arvates ei olnud selles midagi eriliselt huvipakkuvat.^[1]

Kas kirjaprohvetitel oli siis tavaline kultuslik amet? Minu arvates vastavad nende kutsumise kirjeldused sellele küsimusele otsustava ei-ga. Kui prohvet oleks omanud kultuses kindlat positsiooni, kas ta oleks oma kutsumisele nii palju rõhku pannud? Prohvetite poolt oma kutsele omistatud tähtsus näitab selgelt, et nad tundsid end väga äralõigatuna religioossest vahenditest, millest ammutas enamik inimesi, ja selle asemel sõltusid omaenda ressurssidest.

Siinne allikmaterjal on hästi teada. Esiteks on Am 7–9, Js 6, Jr 1, Hs 1–3, Js 40.3–8 ja Sk 1.7–6.8 ainsuse esimeses isikus antud kirjeldused, kuid neile tuleks lisada selline lugu nagu Eliisa kutsumine (1Kn, 19.19), või siis noore Saamueli lugu kui „Issanda sõna oli neil päevil haruldane” (1Sm 3.1jj), sest olenemata sellest, mis ametis ajalooline Saamuel tegelikult oli, soovis jutustaja rääkida viisist, kuidas noormeest prohvetiks kasvatati (s 20). Sama kehtib Moosese kutsumise kohta 2Ms 3-4, eriti selle E versioonis: ülesande täitmiseks valimise loos on jumalik tõotus "mina olen abiks sinu suule" (2Ms 4.12) ja Moosese vastumeelsus, on kõik antud et panna nad nõustuma prohvetliku kutsega, mis on aktuaalne jutustaja enda ajal. Hämmastav on näha nii palju psühholoogilisi ja teoloogilisi nüansse ideedes, mis võivad kuuluda 9. sajandisse, ja sama hämmastav on ka see, et legitiimsuse küsimus omas juba siis nii suurt tähtsust ("Aga kui nemad mind ei usu", 2Ms 4.1), kuigi akuutseks muutub see küsimus kirjutavate prohvetite seas loomulikult vaid Jeremija puhul. Ausalt tunnistatakse, mis sel varajasel ajal on üllatav, et ametisse kutsutu võis kutsest keelduda (2Ms 4.10 jj). Lõpuks peame arvestama ka 1Kn 22.19-22. Vaevalt, et Miika Jimla poja ettekujutus sellest, kuidas prohvetiks kutsumine sündis – st salanõukogus peetud arutelude tulemusena – võis olla ainulaadne. See pidi vastama üsna laialt levinud seisukohtadele. Need üheksanda sajandi viited iseenesest hoiatavad meid, et me ei alahindaks varajast prohvetlust ega eeldaks, et Aamos või Jesaja tõid oma ilmumisega Iisraeli midagi täiesti uut.

Sündmust, milles prohvet kutsutakse, kirjeldatakse väga mitmel erineval viisil, samuti on selge, et see ei toimunud kindlal konventsionaalsel moel. Veelgi enam, iga prohvet sõltus talle omastest konkreetsetest mõtte- ja vaimuannetest ning see põhjustas sündmusele erineva reaktsiooni. Kuid vaatamata sellele on võimalik välja tuua teatud ühiseid jooni nendel juhtudel, kui prohvetid ise räägivad meile midagi oma kutsumisest.

Eliisa kutsumine erineb ilmselt ülejäänutest, sest siin on üks inimene Eelija, kes survestab teise, Eliisa, Jahve teenistusse (1Kn 19.19jj). Eliisa kutsutakse 'järgima' üht inimest, see tähendab, et ta pidi olema Eelija jünger. Ainulaadne on ka lugu sellest, kuidas Eelija karisma kandus üle Eliisale (2Kn 2.15), sest kummalisel kombel ei pea prohvetid Aamosest peale end mitte vaimu kandjateks, vaid Jahve sõna kuulutajateks. Põhjustel, mida võime vaid oletada, kaob vaimu mõiste, mis oli Eliisa prohvetiks saamisel ilmselgelt endiselt põhiline, peaaegu täielikult ning arvatavasti üsna järsult, tagaplaanile. 9. sajandi prohvetite jaoks oli „Jahve vaimu” kohalolek aga absoluutselt konstitutiivne. Eliisa pidi taotlema Eelijalt selle omamist (2Kn 2.9); ja alles pärast seda, kui see oli tema peal, loetakse teda prohvetiks. Rõhutatakse siiski, et vaimu omamist kinnitasid tema kaaslased ja see andis talle nende silmis legitiimsuse (s15). Eksitus võib tekkida ainult siis, kui "vaim" juhib prohvetid eksiteele. See tõstatab küsimuse, kas vaim "läks" ühe prohveti juurest teise juurde (1Kn 22.21j, 24). Jällegi võis vaim äkitselt võtta prohveti sealt, kus ta oli, ja viia ta mujale (1Kn 18.22; 2Kn 2.16). Selle täpselt määratletud kontseptsiooni peaaegu hetkeline kadumine pole mitte ainult silmatorkav: see on oluline ka teoloogiliselt, sest kui see objektiivne reaalsus, vaim, kelle olemasolu pidid prohveti kaaslased kinnitama, lakkas tegutsemast, siis pidi sõnaprohvet palju rohkem lootma iseendale ja sellele, et ta oli kutsutud.^[2]

Nii kaugele kui on võimalik näha, said kaheksanda ja seitsmenda sajandi prohvetid oma kutse Jumala otsese ja üsna isikliku pöördumise kaudu ning see lõi asjassepuutuva inimese jaoks täiesti uue olukorra. Töö, mis talle teha anti, ei piirdunud ainult kindla perioodiga. Amet, kuhu ta määrati, ning mis ei pruukinud alati olla eluagne, eemaldas sellise mehe igal juhul vähemalt märkimisväärseks ajaks kogu tema varasemast eluviisist. Prohvetiks olemine oli seisund, mis tungis sügavalt nii inimese välisesse kui ka sisemisse ellu – hiljem peame meenutama tagajärgi, mis kaasnes sellega, et juba algusest peale kutsuti erilisse teenistusse mitte ainult prohvetite huuled, vaid ta elu tervikuna. Olukorra eripäraks on igasuguse ülemineku täielik puudumine nende kahe etapi vahel. Prohvetiks olemist ei kujutata kunagi kogu eelneva religioosse kogemuse tohutu intensiivistamisena või ületamisena. Ei varasemal usul ega ühelgi muul isiklikul teenel ei olnud vähimatki rolli inimese ettevalmistamisel, kes oli kutsutud seisma Jahve ees oma kutsumuse eest. Ta võib oma olemuselt olla rahuarmastaja, kuid ta võib olla pandud ähvardama ja noomima, isegi kui see murdis tema südame, nagu Jeremija puhul. Või kui loomulikult on tal kalduvus karmusele, võib ta olla sunnitud Hesekieli kombel käima inimeste lohutamise ja päästmise teed. Lõhe, mis eraldab prohveteid nende minevikust, on nii sügav, et ükski nende varasematest sotsiaalsetest suhetest ei kandu üle uude eluviisi. 'Ma olin karjane ja metsviigipuude vääristaja; aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: "Mine, ennusta mu rahvle Iisraelile!" (Am 7.14jj). See oli midagi enamat kui uus elukutse: see oli täiesti uus eluviis, isegi sotsioloogilisel tasandil, sel määral, et üleskutse tähendas loobumist normaalsest ühiskondlikust elust ja kõigist selle pakutavatest sotsiaalsetest ja majanduslikest tagatistest ning üleminekut olukorda, kus inimesel polnud millestki sõltuda, või, nagu võime öelda, kus ta sõltus Jahvest ja ainult sellest turvalisusest. „Ei ole ma istunud naerjate killas ega ole ma ilutsenud; sinu köe pärast olen ma istunud üksinda, sest sa oled mind täitnud oma sajatusega.“ (Jr 15.17).

Liha ja veri saab ainult sundida sellisesse teenistusse. Igal juhul tundsid prohvetid ise, et neid on sundinud neist tugevam tahe. Tuleb tunnistada, et esimesed prohvetid mainivad neid asjaolusid, mis mõjutavad nende kutset, harva. Esimene, kes vaikuse katkestab, on Jeremija.

Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand,

ja ma olen pettunud;

sa olid minu jaoks liiga tugev ja võitsid minu üle (Jr 20.7)

Seda, mida siin avalikus vastuhakus räägitakse, et ta oli sunnitud, ilma eeldumisvõimaluseta, väljendas ka Aamos:

Lõvi möirgab — kes ei kardaks?

Issand Jumal räägib – kes ei ennustaks? (Am 3:8)

Seda salmi on õigustatult nimetatud „diskussiooni sõnaks”. See tähendab, et see on vastus küsimusele, kas Aamos suudab tõestada oma õigust rääkida Jahve nimel. Prohvet keeldub lubamast oma ennustust sel viisil kahtluse alla seada. See, mida ta ütleb, ei ole mingil juhul järelemõtlemise või isikliku otsuse tulemus. See on midagi, mis annab iseenese kohta tunnistust ja seega ei erine mõnest alateadlikust refleksilisest tegevusest, mida isegi asjaomane inimene ise ei suuda seletada.