📘 [ET] 2. Kursusele eelnev lugemine 2: Gerhard von Rad "Prohveti sõnum"

3

3. Prohvetiks kutsumine, mille käigus, nagu me oleme öelnud, pöördus Jumal isiklikult üksikisiku poole, oli reeglina seotud veel teise teguriga, mis tegi tulevase Jumala saadiku Jahve tahte ja eesmärgiga erakordselt elavalt tuttavaks. See oli nägemus. Muidugi pole Vanas Testamendis esinevate nägemuste küllaltki suure arvu juures juhtumeid, kus nägemisele ei järgneks kohe kuulmist ja kus see ei kulmineeruks Jumala pöördumisega prohveti poole. Sellegipoolest on esmatähtis tõsiasi, et Jahve ei nõudnud oma uue ülesande täitmiseks mitte ainult prohveti huuli, vaid ka tema silmi. Visiooni eesmärk ei olnud edastada teadmisi kõrgematest maailmadest. Selle eesmärk oli avada prohveti silmad tulevastele sündmustele, mis ei olnud mitte ainult vaimset laadi, vaid pidid olema ka konkreetsed reaalsused objektiivses maailmas. Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei huvitunud prohvetid Jumala olemusest, vaid tulevastest sündmustest, mis pidid toimuma ruumis ja ajas – tõepoolest, Iisraeli enda vahetus ümbruses. Kuid isegi teoloogi jaoks peab see tohutu keskendumine ajaloolistele sündmustele, nagu ka igasuguste "spekulatiivsete" kalduvuste täielik puudumine isegi neis nägemustes, kus Jahvet isiklikult nähakse, olema pideva imestuse allikas. Näiteks Aamos ütleb, et nägi Jahvet hoidmas tinaloodi seina küljes. Aga kui Jahve küsis temalt, mida ta nägi, oli tema vastus "loodi" (Am 7-7jj )! Jällegi, oma viiendas nägemuses, kus ta näeb Jahvet altaril seismas, näitab ta hämmastavat huvipuudust selle vastu, milline Jahve välja nägi (Am 9.1). Sama kehtib ka Jesaja suure trooninägemuse kohta (Js 6). Esimene prohvet, kes üritas luua üksikasjalikku pilti „Jahve auhiilgusest”, nagu see talle kutsumise juures transtsendentsuse valdkonnast avanes, on Hesekiel. Temagi on vaoshoitud kirjeldades kedagi, keda ta trooni kohal tajus ja „kes oli välimuselt inimese sarnane” ( Hs 1.26 jj).

Ilmutuse vastuvõtmist ennast, see tähendab neid lähimaid asjaolusid, milles see sündmus prohveti sisemises eneseteadvuses aset leidis, mainitakse allikates vaid aeg-ajalt ning palju, mida me teada tahaksime, jääb vastuseta. Ühes punktis on aga üldine üksmeel, et nägemused ja kuulmised tulid prohvetitele väljastpoolt neid endid ning et need tulid ootamatult ja täiesti ettekavatsematult. Vaid üks kord mainitakse ilmutuse vastuvõtmiseks tehnilist ettevalmistust – mängumehe kohaletoomist (2Kn 3.15). See oli aga erand. Prohvet võis saada inspiratsiooni lauas istudes (1Kn 13.20). Teisalt võis juhtuda, et ta pidi lausa kümme päeva Jahvelt vastust ootama (Jr 42.7). Pole kahtlust, et sel hetkel, kui prohvetid ilmutuse said, uskusid nad, et nad kuulsid sõnalist pöördumist enda poole. Võib-olla kuulsid nad reeglina kõigepealt oma nime hüüdmist (1Sm 3 .4jj). Allikad võimaldavad meil teha ka täiendavaid järeldusi, et väga sageli põhjustas selline ilmutuse vastuvõtmine prohvetile tõsise kehalise šoki. Olgu kuidas on, aga varasematel prohvetitel on oma ameti selle aspekti kohta väga vähe öelda. Aga kui prohveti kohta räägitakse, et Jahve käsi tuli tema peale või langes tema peale (1Kn 18.46; Hs 8.1), või kui prohvet ise ütleb, et Jahve käsi haaras temast kinni (Js 8.11), on põhjust arvata, et selliste lühidate teadaannete taga peituvad kogemused, mis ei raputanud ainult hinge, vaid ka ihu. Hesekiel jutustab, kuidas ta istus aukartuses maas ja ei suutnud seitse päeva pärast oma kutsumist sõnagi rääkida (Hs 3.15). Ka Taaniel ütleb, et ta näojume muutus kaameks, et ta jäi jõuetuks (Tn 10.8jj) ja et pärast üht sellist kogemust oli ta mõnda aega haige (Tn 8.27). Apokalüptilise kirjanduse ajaks võis selline kõnepruuk olla muutunud teatud määral stereotüüpseks ja konventsionaalseks, kuid varasematel aegadel olid prohveti kehalised kannatused midagi väga tõelist ja valusat.

Ennustus mereäärse kõrbe kohta: Otsekui Lõunamaal tormavad tuulehood, nõnda tuleb see kõrbest, kardetavalt maalt.

Mulle on ilmutatud karm nägemus: petis petab ja rüüstaja rüüstab. Mine üles, Eelam! Asu piirama, Meedia! Mina lõpetan kõik ohkamised.

Seepärast on mu niuded täis valu: mind on haaranud vaevused otsekui tuhud sünnitajat. Ma olen kuuldust segaduses, ma olen nähtust jahmunud.

Mu süda väriseb, lõdisemine kohutab mind, puhteaeg, mida igatsesin, sai mulle ängiks.

Lauda kaetakse, istejärjestust seatakse, süüakse, juuakse. Tõuske, vürstid, võidke kilpi!

Sest Issand on mulle öelnud nõnda: „Mine, pane vahimees välja! Mida ta näeb, seda teatagu!

Kui ta näeb karavani, ratsanikke paarikaupa, eeslite rodu, kaamelite rodu, siis ta pangu hästi tähele, pangu hoolsasti tähele!”

Ja ta hüüdiski: „Nägija vahitornis! Issand, ma seisan päevad läbi ja olen valves igal ööl.

Jah, vaata, sealt tuleb meeste rodu, ratsanikke paarikaupa.” Siis ta kostis ning ütles: „Langenud, langenud on Paabel, ja kõik ta ebajumalate kujud on maha puruks löödud.”

Mu rehena pekstud ja tallatud rahvas! Mida ma kuulsin vägede Issandalt, Iisraeli Jumalalt, seda ma kuulutan teile!
(Js 21.1-10)

See lõik, mis pärineb kuuenda sajandi teisest poolest ja ei ole seega pärit Jesajalt endalt, laseb meil näha, nagu ei ükski teine, prohveti väga sügavalt ärevil ja piinatud olekut, kui ta sai "karmi nägemuse". Ta on väga häiritud. Pildid torkisid tema sisemist silma. Nende piirjooned on vaevu fikseeritud, enne kui nad uuesti katkevad. Nendega segunevad hüüded, kurtmised talumatust ahastusest ja valudest kehas, mis on teda nägemust nähes tabanud (vrd Ha 3.16). Lõpuks laheneb kõik "vabadushõiskes", mis räägib jumalakartmatu maailmariigi langemisest. Prohvet on nüüd kurnatud ja viimane asi, mida ta väljendab, on kaastunne oma rehena pekstud ja tallatud rahva vastu.

Kuidas selliseid ja sarnaseid protsesse prohveti eneseteadvuses psühholoogiliselt täpsemalt määratleda, on küsimus, millele tänapäeva psühholoogiaalased uurimused ei suuda siiani rahuldavat vastust anda. Kunagi laialdaselt tunnustatud idee, et prohvetid olid "ekstaatikud", on nüüd ebasoosingus, sest ekstaasi mõiste on osutunud liiga üldiseks ja ebatäpseks. Mõiste kasutamine viitas eelkõige sellele, et kui prohvet oli ekstaasi seisundis, kadus tema eneseteadvus ja et ta lakkas omamast oma tahet, saades lavaks, kus mängiti läbi tema isiksusest väljaspool toimuvad protsessid. See muidugi pööras kogu asja tagurpidi; sest kui Iisraelis ja kogu muistsel hommikumaal ilmus välja senitundmatul viisil prohvetlikult kuulutav, oma vastutuse ja otsustusvõimega isik – võiks peaaegu öelda, et indiviid avastati –, siis võib vaid eeldada, et see uus tegur ilmnes just siis, kui prohvet sai ilmutuse. Ja niipalju kui me allikate põhjal kindlalt väita saame, on see absoluutselt nii. Kirjanduslik vorm, milles prohvetid kirjeldavad oma nägemusi – ainsuse esimene isik – on iseenesest tõend. Sellegipoolest ei välista see mingil juhul "ebatavalise erutuse seisundit, mille käigus inimese normaalne ärkvel teadvus on välja lülitatud ja tema seos tavaeluga väheneb kuni täieliku lakkamiseni.".^[1] Kas sellises olukorras, otseses kohtumises Jumalaga ja tema eesmärkidega ajaloos, poleks normaalne teadvus tõusnud sellisele intensiivsuse tasemele, mida tavalisel viisil kunagi ei kogetud? Kui jah, siis termin "ekstaas" on liiga jäik. Seda probleemi on püütud vältida, tehes teravat vahet „keskendumise ekstaasi” ja „absorbeerimise ekstaasi” vahel. On täiesti tõsi, et ühelgi prohvetitest ei olnud kunagi tegelikult Jumalaga üheks saamise kogemust. Sellegipoolest on tõsiseid vastuväiteid prohvetite kogemuste võrdlemisele keskaegse müstika teatud vormidega; sest isegi oma kõige ülevamates kogemustes jäid müstikud alati oma aja tunnustatud dogmade piiridesse, samas kui prohvetid juhatati nende inauguratsiooninägemustes just uutele uskumustele. Aamose, Jesaja ja Jeremija puhul on materjal, mida võiksime selles seoses otseselt kasutada, liiga napp ja liiga ebaselge. Kui me aga ühelt poolt võtame eelklassikaliste prohvetite hästi tõestatud juhtumid ja teiselt poolt arvukad viited Hesekielis, siis erapooletu uurimine viib järeldusele, et peaaegu kõik prohvetid kogesid selliseid ajutisi teadvuse seisundeid kus nende tajud intensiivistusid. Asjaolu, et need esinevad Hesekielil  palju sagedamini kui teistel, ei anna põhjust pidada teda selles suhtes erandlikuks.

Kui meil nüüd tuleb arvestada prohvetite selliste mittetavapäraste teadvusseisunditega, siis on ekslik arvata, nagu mõnikord tehakse, et teoloogi jaoks pole neil erilist tähtsust. Siin, nagu igal pool mujalgi, tähendab jahvismi olemuse keskmesse kuuluvate asjade lahutamine nende juhuslikest sidemetest ajaloo või inimesega, ning nende käsitlemine ainult abstraktsete tõdedena, nende moonutamist. Kui Jahve valis sellise erilise valdkonna nagu prohveti vaim, ega valinud oma uueks sõnaks Iisraelile ühtki juba olemasolevat institutsiooni, ning kui ta selles psüühilises valdkonnas, mida nii erakordselt lahti hoiti, saavutas midagi nii ainulaadset, peab see olema seotud asjadega, mida teoloogia ei saa ignoreerida. See ei tähenda tegelikult midagi vähemat kui seda, et seisundites, kus prohvet nägi nägemusi ja kuulis enda poole pöördumist, eraldus ta kummalisel viisil iseendast ja oma isiklikest sümpaatiatest ja mittemeeldimistest ning sattus jumaluse enda emotsioonidesse. Talle ei edastatud mitte ainult teadmisi Jumala plaanidest ajaloos, vaid ka tundeid Jumala südames, viha, armastust, kurbust, vastumeelsust ja isegi kahtlust, mida teha või kuidas teha (Hos 6.4; 11.8; Js 6.8). Midagi Jahve enda emotsioonidest kandus üle prohveti psüühikasse ja täitis selle lõhkimineku ääreni. Kui on näha, et seisundi esmane viide on teoloogiline, muutub väga kahtlaseks, kas prohveti poolt oli vaja mingit erilist psüühilist ettevalmistust või kas see oli üldse võimalik. Kõrgeimal tasemel Jumala tunnetesse neeldumise saavutasid Jeremija ja Hesekiel, kuid on tõendeid, et enamik prohveteid koges seda mingil määral.

Nii ebatavalisel viisil saadud ilmutus ei saanud kunagi olla eesmärk omaette. Kõige vähem anti prohvetile seda selleks, et anda talle teada, et Jumal on talle lähedal. Selle eesmärk oli varustada teda ta ameti jaoks. Teisest küljest, kui prohvet sai sellise ilmutuse, oli see igal juhul midagi puhtalt isiklikku. See koheselt eristas teda tavainimestest. Tal lubati teada saada Jumala plaane ja osa saada Jumala tunnetest; kuid tal ei tulnud kunagi pähe pidada oma staatust Jumala ees teiste inimeste jaoks normatiivseks. On märkimisväärne, et ükski prohvet pole kunagi juhendanud ega manitsenud neid, kellele ta kõneles, saavutada otsene Jumala kogemine, nagu tal endal oli. Joel oli esimene, kes ootas päeva, mil kõik Iisraelis on nagu need vaimuga varustatud harukordsed isikud (Jl 3.1jj [2.28jj]). Ühes varasemas lõigus, ainsas omataolises, on sama soov pandud Moosese suhu (4Ms 11.29, E).