🎞️ Jeremija Nutulaulud - Dr. Kelvin Friebel Lectures in 2021
Section outline
-
Dr. Kelvin Friebel kmfriebel@gmail.com
Kursus "Nutulaulud" pakub põhjalikku uurimist Vana Testamendi Nutulaulude raamatust, keskendudes selle ajaloolisele taustale, poeetilisele struktuurile ja teoloogilistele teemadele. Iga peatüki sisu analüüsitakse eesmärgiga mõista autori kasutatud stiilivõtteid ning avastada, kuidas need kajastavad Jeruusalemma hävingujärgseid sündmusi ja emotsioone.
Lisaks teoreetilisele käsitlusele uuritakse Nutulaulude mõju religioossetele praktikatele, kunstile ja kirjandusele läbi aegade. Arutletakse ka selle üle, kuidas raamatu sõnumid ja teemad, nagu kannatus, lootus ja taastumine, on rakendatavad tänapäeva kontekstis, pakkudes osalejatele võimalusi isiklikuks ja kogukondlikuks refleksiooniks.
Kursus on mõeldud kõigile, kes soovivad süvendada oma arusaama Nutulaulude raamatust, olenemata varasemast teoloogilisest või kirjanduslikust taustast.
Dr. Kelvin G. Friebel on Vana Testamendi õppejõud, kes on pühendunud piibliteaduste õpetamisele ja uurimisele. Ta omandas bakalaureusekraadi piiblikirjanduses Seattle Pacific University’s ning magistri- ja doktorikraadi heebrea ja semiidi uuringutes Wisconsin-Madisoni Ülikoolis.
Oma akadeemilises karjääris on Dr. Friebel töötanud Vana Testamendi õpingute dotsendina Alliance Theological Seminary’s Nyackis, New Yorgis. Tema peamised uurimisvaldkonnad hõlmavad prohvetlikke märgitegusid, eriti Jeremija ja Hesekieli raamatutes. 1999. aastal avaldas ta raamatu "Jeremiah’s and Ezekiel’s Sign-Acts: Rhetorical Nonverbal Communication", mis analüüsib nende prohvetite tegevusi mitteverbaalse kommunikatsiooni ja retoorika vaatenurgast.
Lisaks akadeemilisele tööle on Dr. Friebel tegutsenud pastorina nii Ameerika Ühendriikides kui ka Kanadas, peamiselt Wesleyani Kirikus ja Christian & Missionary Alliance’i koosseisus. Ta on õpetanud lühiajalisi kursusi mitmel pool maailmas, sealhulgas Filipiinidel, Liibanonis, Nicaraguas, Jamaical ja Eestis.
Dr. Friebel toob oma õpetamisse rikkaliku kogemuste pagasi nii akadeemilisest uurimistööst kui ka praktilisest pastoraalsest teenistusest, pakkudes tudengitele sügavat arusaamist Vana Testamendi tekstidest ja nende rakendamisest tänapäeva kontekstis.
-
Nutulaulude raamat väljendab Jeruusalemma hävitamise ja Babüloonia vangipõlve ellujäänute sügavat traumaatilist valu, kirjeldades nii individuaalset kannatust kui ka kogu rahva kollektiivset kaotust. See kuulub Vana Testamendi leinakirjanduse traditsiooni, mille hulka kuuluvad ka leinapsalmid ja Iiobi raamat, aidates leida sõnu leinale ja taastumiseks. Nii nagu iisraellased pidid otsima uut normaalset elu pärast Jeruusalemma hävingut, seisavad ka tänapäeva inimesed silmitsi isiklike ja ühiskondlike traumadega, vajades suuniseid leina ja taastumise protsessis.
-
Nutulaulude raamat koosneb viiest leinaluulest, mis kasutavad poeetilisi võtteid, et väljendada Jeruusalemma hävingu ja trauma kogemust. Raamat ühendab kahte kirjanduslikku vormi: linnalein, mis leinab Jeruusalemma kui hävitatud linna, ja kaebepalved, mis on otsesed pöördumised Jumala poole. Poeetilised struktuurid, nagu akrostilised salmid ja rütmilised mustrid, loovad korduva ja katkestatud väljendusviisi, mis peegeldab leina emotsionaalset segadust. Nutulaulud pakuvad tänapäevalgi raamistikku, mis aitab inimestel oma valu sõnastada ja selle kaudu taastumise suunas liikuda.
-
Nutulaulude esimene peatükk kujutab Jeruusalemma kui mahajäetud ja üksildast linna, kus pole kedagi, kes teda lohutaks. Sümpaatne jutustaja ja personifitseeritud Siioni tütar vahelduvad leinasõnumites, rõhutades kaotuse sügavust ja leina kõikehõlmavust. Korduvalt kordub fraas „pole kedagi, kes lohutaks“, tuues esile mahajäetuse tunde nii inimeste kui ka Jumala poolt. See kujutlus peegeldab laiemalt traumaga kaasnevat üksindustunnet ja kannatuse sügavust, pakkudes samas eeskuju, kuidas väljendada valu ja otsida lohutust palves.
-
Nutulaulude teine peatükk süvendab arusaama, et Jeruusalemma häving oli otseselt seotud rahva pattudega ning Jumala kohtuotsusega. Sümptaatne jutustaja kirjeldab, kuidas Jumala viha tabas linna, rõhutades, et häving ei olnud juhuslik, vaid osa Jumala õiglasest karistusest. Peatükk lõpeb üleskutsega Siioni tütrele pöörduda Jumala poole ka oma valu keskel, mitte loobuda usaldusest Tema vastu. See pakub ka laiemat mõtisklust selle üle, kas kõik kannatused on karistus patu eest või võivad olla ka muudeks eesmärkideks, viidates piibellikele tekstidele, mis näitavad kannatust ilma otsese patu seoseta.
-
Nutulaulude teine peatükk rõhutab, et Jeruusalemma häving mõjutas kogu rahvast, eriti kõige haavatavamaid, nagu lapsed. Poeetiline kirjeldus kujutab ka füüsilist hävingut, sealhulgas linna kindlustuste, templite ja muude hoonete purustamist, mis peegeldab suurt ühiskondlikku kaotust. Samuti rõhutatakse religioosse identiteedi kriisi, kuna templi hävimine tähendas ohvrite ja pühade pidamise katkemist, sundides iisraellasi ümber mõtestama oma usulist elu väljaspool Jeruusalemma. See teema kõnetab ka tänapäeva usklikke, kutsudes üles mõtlema, mis on tõeliselt oluline usulise identiteedi ja kogukonna jaoks, eriti kui välised struktuurid kaovad.
-
Nutulaulude kolmas peatükk kujutab sügavat emotsionaalset ja vaimset võitlust, kus üksik kannataja, "mees, kes on näinud viletsust", jutustab oma isiklikku valu ja kogemusi. Tema emotsioonid liiguvad meeleheite sügavustest ootamatu lootusehetkeni, kui ta meenutab Jumala armastust ja ustavust, mis on igal hommikul uus. See vaimne ja emotsionaalne "Ameerika mäed" peegeldab trauma tegelikkust, kus tunded kõiguvad lootuse ja lootusetuse vahel. Peatükk õpetab, et lein ja kaebus on usulise väljenduse osa ning et lootus tärkab siis, kui pilk suunatakse kannatustelt Jumala iseloomule ja tõotustele.
-
Nutulaulude kolmanda peatüki teine pool kirjeldab kannataja hoiakut Jumala suhtes, keskendudes alistumisele, appihüüdmisele ja lootusega ootamisele. Kannataja tunnistab, et kõik sündmused, nii head kui halvad, on Jumala kontrolli all, ning kutsub üles alandlikult Jumala tahtesse alistuma. Samas rõhutatakse palve olulisust – isegi kui Jumal tundub vaikivat, tuleb Teda jätkuvalt appi hüüda ja Temale oma mure usaldada. Lõpuks kutsub tekst kannatajat ootama Jumala päästet lootuses ja usalduses, meenutades, et Jumala halastus ja ustavus ei lõpe kunagi.
-
Nutulaulude neljas peatükk kirjeldab, kuidas Jeruusalemma häving pööras sotsiaalse korra täielikult pea peale, põhjustades kannatusi kõikidele ühiskonnakihtidele. Poeetilised kontrastid toovad esile drastilised muutused – noored, keda peeti kalliskivideks, muutuvad väärtusetuks, ülikud, kes elasid luksuses, langevad nälga, ning preestrid ja prohvetid kaotavad oma autoriteedi. Kõige šokeerivam on kirjeldus, kuidas emad pöörduvad oma laste vastu, mis sümboliseerib ühiskondliku ja moraalse lagunemise äärmust. Peatüki lõpp pakub aga lootust, kinnitades, et Jumala viha ei kesta igavesti ning lõpuks toob Ta pääste neile, kes Teda ootavad.
-
Nutulaulude viies peatükk erineb eelnevatest, kuna see on kogu kogukonna ühine kaebepalve, milles tunnistatakse patte ja otsitakse taastamist Jumalalt. Struktuuriliselt järgib see paljude kaebepsalmide mustrit, sisaldades kaebust, patutunnistust ja palvet taastamise eest. Kõige olulisemaks pöördepunktiks on 19. salmi usaldusavaldus, mis kinnitab, et vaatamata hävingule on Jumal ikka veel troonil ja valitseb. Peatükk lõpeb aga ebamäärase tooniga, jättes küsimuse avatuks: kas taastamine tõesti tuleb, või jääb rahvas Jumala viha alla?
-
Nutulaulude viienda peatüki lõpp erineb teistest peatükkidest, kuna see jätab tuleviku lahtiseks, ilma kindla lubaduseta taastamisest. Peatüki struktuur erineb eelnevatest poeetilistest vormidest, liikudes individuaalsetest kaebustest kogukondliku palve suunas. Lõpuks jääb küsimus: kas Jumal on oma rahva lõplikult hüljanud või on siiski lootust taastamiseks? See lahtine lõpp peegeldab traumaga seotud keerukust, kus leina ja lootuse protsess ei pruugi lõppeda ühe kindla lahendusega, vaid on jätkuv ja korduv teekond.
-
Nutulaulude ja kaebepsalmide kasutamine Piiblis näitab, et lein ja kaebus on olulised osad usulisest väljendusest ja kogukondlikust jumalateenistusest. Vana Testamendi ajal oli kaebuse traditsioon keskne osa ühiskondlikust ja vaimulikust elust, kuid kaasaegses lääne kristlikus jumalateenistuses on see suures osas kadunud, asendudes peamiselt ülistuse ja tänuga. Nutulaulud ja kaebepsalmid aitavad taastada tasakaalu, pakkudes usklikele võimalust väljendada oma valu ja segadust Jumala ees, ilma et see tähendaks usupuudust. Lisaks annavad need kogukonnale raamistikud, kuidas leina ja trauma keskel koos palvetada ja Jumalat otsida, tugevdades üksteise toetamise ja ausa emotsionaalse väljenduse tähtsust usuelus.