Jeesus kui hermeneutiline võti: loomine, kommunikatsioon ja teenimine

Selles sessioonis süvendame kommunikatsiooni teoloogiat, alustades sealt, kust kristlik teoloogia peabki algama: Jeesusest. Selle asemel et alustada abstraktsetest tõestustest Jumala kohta ja jõuda hiljem Kolmainsuseni, loeme kogu teoloogiat Kristuse valguses. See nihe raamib ümber viisi, kuidas jutlustame ja õpetame: meie kommunikatsioon ei ole kõrvaltegevus, vaid osadus Jumala enda kommunikatiivses elus. Seome 1. Moosese raamatu ja Johannese 1. peatüki, uurime loomise ja kommunikatsiooni seost, kirjeldame nelja kommunikatsiooniviisi, vaatame, kuidas Jeesus igaüht neist kehastab, ning lõpetame juhtumiuuringuga Luuka 10. peatükist, et koguda praktilisi õppetunde teenimistööks.

Alusta Jeesusest: hermeneutiline võti

Luuka 24 seab proovile tavapärased teoloogilised järjestused, asetades Jeesuse tõlgenduse keskmesse. Ta on võti, mis avab meie arusaamise Pühakirjast. Me ei loe üksnes edasi Jeesuseni, vaid loeme kogu Piiblit Tema valguses. Kui küsime: „Kuidas ma jutlustan ja õpetan teenimises, milleks Jumal mind on kutsunud?”, siis alustame Jeesusest, elavast Sõnast, kes näitab, kuidas Jumal suhtleb, ja kuidas ka meie peaksime suhtlema.

Loomine ja kommunikatsioon 1. Moosese raamatus

Piibel avaneb Jumalaga, kes loob rääkides. Vaim liigub ja Jumal ütleb: „Saagu valgus!” — ja valgus saab. Esmane pilt Jumalast on Looja-Suhtleja: Tema kõne toob reaalsuse esile. Kui Pühakiri oleks „erandite raamat”, millel puuduks seos praktikaga, oleks sellest vähe abi. Ent 1. Mooses annab mustri: jumalik kommunikatsioon loob.

1. Moosese lugemine Johannese 1. peatüki valguses

Johannese 1 selgitab 1. Moosest: „Alguses oli Sõna… ja Sõna oli Jumal.” Jeesuse valguses näeme, et Sõna oli loomisel kohal ja tegus — luues läbi kommunikatsiooni. Seega peegeldame teenimistöös suheldes Jumala kuju: meie jutlustamine ja õpetamine on loovad kommunikatiivsed teod, mis võivad liikuda kas valguse ja elu või segaduse ja pimeduse suunas. Kommunikatsioon ja loomine on põimunud: kui Jumal suhtleb, siis Ta loob; kui Jumal loob, siis Ta suhtleb. Tema näo järgi loodutena „loovad” ka meie sõnad hoiakuid, arusaamisi ja vastuseid.

Neli kommunikatsiooniviisi

Kommunikatsiooni raamistikus saab eristada neli põhimõttelist viisi. Teenimine vajab tavaliselt kõiki nelja ning Jeesus kehastab igaüht:

  • Avalik kommunikatsioon — pöördumine suurte rühmade poole (nt Mäejutlus; sünagoogis kirjakoha ettelugemine ja täideminekust kuulutamine).
  • Väikegrupi kommunikatsioon — suhtlus vähestega (nt tähendamissõnade seletamine majas jüngritele; Jairuse tütre tervendamine kolme jüngri ja pere juures; Jeesuse kirgastamine lähedasele ringile).
  • Isiklik (üks-ühele) kommunikatsioon — fokusseeritud vestlused (nt Nikodeemusega; Samaaria naisega; Maarja ja Martaga; rikka noormehega; sünnist saati pimeda mehega).
  • Sisemine kommunikatsioon — inimese sisekõne ning Jumala enda elus intra-trinitaarne suhtlus (nt Isa hääl Poja üle ristimisel; Poeg pöördumas Isa poole Jh 17; Jeesuse hingevõitlus Ketsemanis; Jeesuse tõotus, et Püha Vaim õpetab ja tuletab meelde).

Tähelepanu kõigile neljale tasandile on oluline. Juhid rõhutavad sageli avalikku jutlustamist, kuid jätavad tähelepanuta väikegrupi dünaamika, isiklikud vestlused või sisemise dialoogi kujundava rolli. Kristuse-sarnasus kommunikatsioonis puudutab kõiki tasandeid.

Trinitaarne suhtlusmuster

Pühakiri annab aimu Jumala enda kommunikatiivsest elust: Isa pöördub Poja poole („Sina oled mu armas Poeg…”), Poeg pöördub Isa poole (Jh 17) ja Vaim õpetab ning kuulutab Pojast (Jh 14). On viiteid ka jumalikule „arupidamisele” (nt enne Abrahami plaanide avaldamist). Need hetked kutsuvad aukartlikule alandlikkusele ühe Jumala ja kolme isiku saladuse ees ning pakuvad meie kommunikatiivsele praktikale sügavaima aluse: tõene, relatsiooniline, eesmärgipärane ja püha.

Järeldus: jutlustamine ja õpetamine kui loovad teod

Iga kord, kui tõuseme jutlustama või õpetama, teeme enamat kui edastame infot — me osaleme Jumala kommunikatiivses loomistöös. Meie sõnad võivad kujundada õhkkonna, milles inimesed kuulevad Jumala häält. See tõstab ettevalmistuse, palve ja tähelepanelikkuse panuseid: meie suhtlus peab peegeldama Jumala kõne headust, selgust ja eluks-loovat väge.

Juhtumiuuring: Jeesus ja seadusetundja (Lk 10)

Jeesuse meetodist õppimiseks vaata Tema vestlust seadusetundjaga Luuka 10. peatükis. See on raske, isegi vastanduv arutelu (seadusetundja „kiusab” Jeesust) kõige tähtsama küsimuse üle — igavene elu. Pane tähele kultuurilist tausta, mis aitab järgnenud tähendamissõnast aru saada: juutide ja samaarlaste vastastikune vaen; preestrite ja leviitide puhtusreeglid, mis võisid takistada puudutamist.

Kohtumise kokkuvõte
  • Seadusetundja küsib: „Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”
  • Jeesus vastab küsimustega ning suunab Pühakirja juurde: „Kuidas on Seaduses kirjutatud? Kuidas sina loed?”
  • Seadusetundja tsiteerib Šemat ja ligimesearmastust. Jeesus kinnitab: „Tee seda ja sa elad.”
  • Soovides end õigustada, täpsustab ta: „Kes siis on mu ligimene?”
  • Jeesus jutustab Hea Samaarlase tähendamissõna: preester ja leviit mööduvad; samaarlane näeb, halastab, seob haavad õli ja veiniga, viib kannatanu öömajja, maksab hoolduse eest ja lubab katta lisakulud.
  • Jeesus raamib küsimuse ümber: „Kes neist osutus ligimeseks?” Vastus: „See, kes tegi halastust.”
  • Jeesus lõpetab üleskutsega: „Mine ja tee sina nõndasamuti.”
Kommunikatsiooni õppetunnid Jeesuse meetodist
  • Alusta Pühakirjast. Jeesus juurutab vestluse Seadusesse ja kutsub isiklikule kaasatusele: „Kuidas sina loed?”
  • Esita läbinägelikke küsimusi. Küsimused toovad motiivid esile ja loovad ruumi eneseavastuseks Jumala Sõna all.
  • Kinnita tõde. Jeesus tunnustab õiget kokkuvõtet enne sügavamale minemist.
  • Paljasta süda. Küsimus „Kes on mu ligimene?” ilmutab soovi piirata kuulekust; Jeesus kõnetab südant, mitte üksnes mõistust.
  • Räägi muutust loov lugu. Tähendamissõna raamib reaalsuse ümber ja kutsub jäljendama, mitte pelgalt nõustuma.
  • Määra raam uuesti. Küsimus ei ole „Kes kvalifitseerub mu ligimeseks?”, vaid „Kuidas olla mina ligimeseks?”
  • Kutsu tegudele. Selge rakendus — „Mine ja tee nõndasamuti” — viib kuulaja arusaamisest kuulekuseni.

Kristuse-sarnase kommunikatsiooni harjutamine neljal tasandil

  • Avalik: Jutlusta selgelt, Pühakirja-küllaselt ja Jumalat ülistava eesmärgiga. Loo ruum, kus Jumala häält on võimalik kuulda.
  • Väikegrupp: Selgita, küsi ja isikusta tõde; kutsu dialoogile ja sügavamale läbitöötamisele.
  • Isiklik: Kuula inimeste lugusid; esita eristavaid küsimusi; räägi armu ja tõde, kohandatult inimesele.
  • Sisemine: Kujunda Jumalat austav sisemaailm — palvega kantud sisekõne, Isa tahtele allumine, tähelepanelikkus Püha Vaimu õpetusele.

Põhisõnumid

  • Jeesus on Pühakirja tõlgenduse võti ja muster meie kommunikatsioonile.
  • Loomine ja kommunikatsioon on seotud: Jumal loob rääkides; Tema näo järgi „loovad” meie sõnad arusaamist, usaldust ja vastust.
  • Ustav teenimine rakendab kõiki nelja kommunikatsiooniviisi, nii nagu Jeesus neid kehastab.
  • Rasked ja kõrge panusega vestlused on võimalused kehastada Kristuse meetodit: Pühakiri-esmalt, küsimustepõhiselt, loo kaudu ja kuulekusele suunatult.

Kokkuvõte

Alustamine Jeesusest kujundab ümber meie kommunikatsiooni teoloogia. 1. Mooses ja Jh 1 ilmutavad Jumalat Looja-Suhtlejana, kelle kõne toob elu. Jeesus kehastab ja näitab kommunikatsiooni avalikul, väikegrupi, isiklikul ja sisemisel tasandil. Tema vestlus seadusetundjaga näitab, kuidas küsimused, Pühakiri, lugu ja üleskutse tegudele töötavad koos jüngrite kujundamiseks. Jutlustades ja õpetades osaleme Jumala loovas kommunikatsioonis — seetõttu olgu meie sõnad tõesed, kaastundlikud ja suunatud „mine ja tee nõndasamuti”.

Последнее изменение: среда, 15 октября 2025, 18:17