📜 [ET] 1. loengu märkmed

Evangeeliumide sissejuhatus ja Johannese eripära

See materjal tutvustab nelja kanoonilise evangeeliumi kirjanduslikku olemust, selgitab, miks kirjutati mitu evangeeliumi, ning toob esile peamised viisid, kuidas Johannese evangeelium erineb sünoptilistest (Matteus, Markus ja Luukas). Eesmärk on anda selged kategooriad, et evangeeliume hästi lugeda, ning valmistada ette sügavamaks tööks Johannese evangeeliumi, Johannese kirjade ja Ilmutusraamatuga.

Kursuse ulatus ja rõhuasetused

Moodul käsitleb Johannese evangeeliumi, Johannese kirju ja Ilmutusraamatut väga piiratud aja jooksul. Põhirõhk on Johannese evangeeliumil ja Ilmutusraamatul; Johannese kirjadele pühendatakse lühem osa.

Miks neli evangeeliumi?

Iga evangeelium pakub Jeesusest ainulaadse portree. Kirik ei saanud üht kõikehõlmavat jutustust, vaid neli teineteist täiendavat tunnistust, mis koos annavad edasi, kes Jeesus on ja mida ta tegi. Need on ajaloolised, narratiivsed ja teoloogilised kirjutised, mille eesmärk on esitada usaldusväärne tunnistus Jeesuse tegudest ja sõnadest ning tõlgendada neid usule ja jüngerlusele.

Sünoptilised evangeeliumid

„Sünoptilised“ (krk syn – „koos“, optic – „nägema“) tähistab Matteust, Markust ja Luukat, sest neid saab „koos vaadata“: need järgivad üldjoontes sarnast ülesehitust ning jagavad palju materjali ja vaatenurki Jeesuse avalikust tegevusest.

Mis liiki kirjandus on evangeeliumid?

Ajalooline kirjandus

• Neis kirjeldatakse sündmusi, mis toimusid kindlas ajas ja kohas – 1. sajandi Palestiinas Rooma võimu all.
• Autorid toetusid pealtnägijate tunnistusele ja varasematele traditsioonidele, kui nad oma jutustusi koostasid (nt Luuka 1:1–4; Johannese 21:24).
• Eesmärk on edastada tõepärast, tegelikkuses juurdunud infot Jeesuse kohta, mitte ajatut müüti, mis on ajaloost lahus.

Narratiivne kirjandus

• Evangeeliumid on lood koos tegelaste, paikade ja süžeega. Need jälgivad Jeesuse avalikku teenimist, teekonda Jeruusalemma, vahistamist, kohtuotsust, ristilöömist ja ülestõusmist.
• Need ei ole pelgalt ütluste kogumikud; isegi kui õpetus on esil, on see põimitud narratiivse kaare sisse.

Antiikne (kreeka-rooma) biograafia

• Lähim antiikžanr on „elu“ ehk biograafia, mis toob esile käsitletava isiku avaliku ja eeskujuliku elu, mitte ei anna tänapäevast, sünnist surmani ulatuvat ülevaadet.
• Seetõttu keskenduvad evangeeliumid kõige enam Jeesuse avalikule teenimisele (u 3 aastat) ja eriti viimasele nädalale; sündimisest on juttu napilt ja noorpõlvest peale Luuka 2 peatüki midagi ei räägita.
• Antiikbiograafid korraldasid materjali nii temaatiliselt kui ka kronoloogiliselt ning pidasid loomulikuks parafraseerida, lühendada ja tõlgendada öeldut, ilma et iga kord täpseid sõnu säilitataks.

Teoloogiline kirjandus

• Iga evangelist on ühtlasi teoloog, kes valib, seab ja raamib materjali nii, et see kõneleks Jeesuse isikust ja päästetööst tema sihtrühmale.
• Alguslõigud annavad tooni: Matteuse sugupuu ja täideminemise motiiv, Markuse kärme kuulutus „Jeesuse Kristuse, Jumala Poja evangeelium“, Luuka „korralik jutustus“ paganliku lugeja jaoks.

Lubatud mitmekesisus evangeeliumide vahel

• Sama episood võib esineda eri kohtades või järjekorras (nt kiusatuste järjekord Matteuses ja Luukas; Naatsareti sünagoogikõne asukoht Luuka 4 peatükis vs hiljem Markuse 6 peatükis). Sellised erinevused peegeldavad antiikbiograafia tavasid, mitte viga ega pettust.
• Suured õpetusblokid (nt Mt 5–7) võivad olla koondatud temaatiliselt, samas kui sarnane sisu on Luukas jaotatud eri kontekstidesse.

Miks just neli kanoonilist (ja mitte teised)?

Lisaks neljale kanoonilisele evangeeliumile ilmus 2. sajandil ja hiljem mitmesuguseid kirjutisi (nt „Tooma evangeelium“, „Juuda evangeelium“, „Peetruse evangeelium“). Neil puudub kanooniliste evangeeliumide ajalooline juurdumus ja apostlik tunnistus ning need kajastavad hilisemaid teoloogilisi agendasid. Varakirik lükkas need seetõttu tagasi kui ebausaldusväärsed ja mitteinspireeritud.

Kuidas evangeeliumid kujunesid (neljaastmeline ülevaade)

1. Sündmused: Jeesuse teenimine, surm ja ülestõusmine toimusid ajaloos.
2. Suu- ehk suuline pärimus: Apostlite ja „sõna teenrite“ pealtnägija-tunnistus anti edasi elavas mälus kogudustes, kus kirjaoskus oli piiratud.
3. Kirjalikud allikad: Enne nelja evangeeliumi hakkasid ringlema erinevad kirjalikud kogumikud ja jutustused; Luukas märgib, et „paljud“ on püüdnud koostada jutustust.
4. Evangelistide teosed: Iga evangelist uuris, valis, järjestas ja jutustas materjali ümber „korralikuks jutustuseks“, mis sobis eesmärgi ja sihtrühmaga.

Mis eristab Johannese evangeeliumi?

• Selgelt sõnastatud kõrge kristoloogia: Johannes rõhutab Jeesuse jumalikku identiteeti eriti selgelt (nt avaosa tunnistus igavesest Sõnast, kes „oli Jumala juures“ ja „oli Jumal“).
• Pikad kõned ja arutlev stiil: Johannes säilitab Jeesuse ulatuslikke kõnesid, pakkudes põhjalikku teoloogilist õpetust, mitte üksnes lühikesi aforisme.
• Õpetus Pühast Vaimust: Johannes sisaldab ainulaadset materjali Vaimu isiku ja töö kohta (nt Lohutaja-kõned).

Neli sissejuhatust teoloogiliste teeviitadena

• Matteus: Sugupuu seab fookusesse Jeesuse kui Messia, „Taaveti poja, Aabrahami poja“, ning raamib põhiteemana kirjakohane täideminek.
• Markus: Kompaktne ja kiire algus – „Jeesuse Kristuse, Jumala Poja evangeeliumi algus“ – avab teguderohke narratiivi.
• Luukas: Eessõna lubab hoolikat uurimist ja „korralikku jutustust“, mis annab lugejale kindluse kuuldu tõepärasuses; horisont on selgelt paganarahvaste poole avatud.
• Johannes: Proloog algab igavikust, nimetades eeleksisteeriva Sõna, ning raamib Jeesuse missiooni ilmutuse ja uue loodu võtmes.

Põhisõnumid

• Neli kanoonilist evangeeliumi on ajalooliselt juurdunud jutustused, mis on vormitud antiiksete biograafiatena ja kujundatud selgete teoloogiliste eesmärkidega.
• Erinevused järjekorras või sõnastuses tulenevad antiikbiograafia tunnustatud tavadest ega kahanda usaldusväärsust.
• Johannes eristub selge jumalikku identiteeti sõnastava tooniga, pikkade diskursuste talletamisega ja omapärase õpetusega Pühast Vaimust.