📜 [ET] 2. loengu märkmed

Johannese evangeelium: eripära, eesmärk ja struktuur

See materjal selgitab, kuidas Johannese evangeelium erineb sünoptilistest, miks need erinevused ei vähenda teose usaldusväärsust ning kuidas Johannese selgesõnaline eesmärk ja ülesehitus suunavad tähelepanelikku lugemist. Olulised teemad on valitud „tähteod“, seitse „Mina olen“ väidet, iseloomulik sõnavara, pühade sümboolika ning kaheosaline kuju, mida nimetatakse märkide raamatuks ja kirkuse raamatuks.

Peamised erinevused võrreldes sünoptiliste evangeeliumidega

• Sisu ainulaadsus: Umbes üheksakümmend protsenti Johannese materjalist on ainukordne võrreldes Matteuse, Markuse ja Luukaga.
• Ei ole kurjavaimude väljaviskamisi ega klassikalisi tähendamissõnu: Johannese juures ei leidu eksortsisme ega tüüpilisi tähendamissõnu; Jeesus õpetab sageli pikkade kõnede ja metafoorsete enesemääratluste kaudu (nt „Mina olen hea karjane“).
• Puuduvad sünoptilistele omased episoodid: Johannes ei kirjelda Jeesuse ristimist, kiusatusi kõrbes ega kirgastamist ning ta ei too söömaaja asutussõnu, ehkki jüngrid kogunevad paasapühaks.
• Teine õpetuslik rõhuasetus: Sünoptilistes on tähelepanu keskmes „Jumala riik“, Johannese evangeeliumis esineb see märksa harvem; seevastu „igavene elu“ on Johannese läbiv teema ja esineb seal tunduvalt sagedamini kui teistes evangeeliumides.

Stiil ja võtmesõnavara

Johannese jutustus ja Jeesuse kõne kasutavad lihtsat, korduvat sõnavara, millel on suur teoloogiline kaal. Korduvalt esinevad sõnad nagu tundma (Jumalat tundma), uskuma, tunnistus, tõde, elu, valgus, kirkus ja Sõna. Need märksõnad teenivad Johannese taotlust kujundada arusaamist ja usku, mitte pelgalt raporteerida sündmusi.

Kas Johannest saab usaldada, kui ta näib nii erinev?

• Pealtnägija-väide: Autor rõhutab strateegilistes kohtades pealtnägijatunnistust.
• Juhuslikud ajaloolised detailid: Johannes mainib sotsiaalseid, kultuurilisi, geograafilisi ja ajaloolisi üksikasju, mis ei ole süžee edasiviimiseks hädavajalikud, kuid sobivad hästi ajaloolise mälestuse tunnustega.
• Kujundatud ajalugu, mitte toortõlge: Nagu teised evangelistid, valib ja korraldab ka Johannes materjali ning tõlgendab seda, et rõhutada põhilisi teemasid; ta võib olla seletavas parafraasis vabam, jäädes siiski truuks Jeesuse isikule ja läkitusele.

Johannese eesmärgiväide

Evangeeliumi lõpuosas (Jh 20:30–31) selgitab autor, et ta ei ole kirja pannud kõike, mida Jeesus tegi, vaid on valinud märgid selleks, et lugejad usuksid, et Jeesus on Messias, Jumala Poeg, ja et uskudes oleks neil elu tema nimes. See eesmärk juhib Johannese valikuid ja esituslaadi.

Seitse „märki“

Enamik uurijaid toob välja seitse avalikku „märki“, mis ilmutavad Jeesuse isikut ja kutsuvad esile usu; mitme järel järgneb seletav õpetus.

• Vee muutmine veiniks Kaanas (2:1–11) — esimene märk; „ta ilmutas oma kirkust“ ja jüngrid uskusid.
• Kuningliku ametniku poja tervendamine (4:46–54).
• Halvatud mehe tervendamine Betsata tiigi ääres (5:1–15).
• Viie tuhande söötmine (6:1–14) → sellele järgneb „Mina olen eluleib“.
• Jalutamine vee peal (6:16–21).
• Sünnist saadik pimeda tervendamine (9:1–7).
• Laatsaruse ülesäratamine (11:1–44) → seotud väitega „Mina olen ülestõusmine ja elu“.

Seitse „Mina olen“ ütlust

Seitse korda ütleb Jeesus „Mina olen …“, rakendades Vana Testamendi kujundeid, et avada oma identiteeti ja armulist tegutsemist uskujate heaks.

• Mina olen eluleib.
• Mina olen maailma valgus.
• Mina olen uks (värav) lammastele.
• Mina olen hea karjane.
• Mina olen ülestõusmine ja elu.
• Mina olen tee ja tõde ja elu.
• Mina olen tõeline viinapuu.

Need kujundid (leib, valgus, karjane, viinapuu jm) kannavad Vana Testamendi ootusi ja sümboleid Jeesusesse, kes neid kehastab ja täide viib.

Pühad ja sümboolika

• Paasapüha (Jh 6): Jeesus toidab rahvahulga ja kõneleb taevasest tõelisest leivast, meenutades kõrberännu mannat.
• Lehtmajadepüha (Jh 7–8): Veevalamise ja tõrvikupidustuste taustal lubab Jeesus janustele elavat vett ja kuulutab end maailma valguseks.

Ajajoone vihjed ja avalikud väited

• Teenimise kestus: Johannes mainib Jeesuse avaliku teenimise ajal kolme paasapüha, millest tuleneb tavapärane hinnang umbes kolmele aastale.
• Selgesõnalised identiteediväited: Johannes talletab korduvalt vaidlusi selle üle, kas Jeesus on Messias, ning toob esile Jeesuse enesemääratluse Jumala Pojana.

Üldine ülesehitus: proloogist epiloogini

• Proloog (1:1–18): Teoloogiline avamäng, mis ulatub „enne maailma algust“; tutvustab Sõna, elu, valgust ja kirkust — teemasid, mis läbivad kogu teost.
• Märkide raamat (1:19–12:50): Jeesuse avalik teenimine; valitud märgid ilmutavad tema isikut ja läkitust ning kutsuvad esile usu (nt Kaana; eluleiva õpetus pärast rahvahulga toitmist; Laatsaruse ülesäratamine koos väitega „Mina olen ülestõusmine ja elu“).
• Kirkuse raamat (13:1–20:31): Eraviisilised õpetused jüngritele, mis valmistavad neid ette Jeesuse surmaks ja ülestõusmiseks; Johannes seob sageli surma–ülestõusmise–taevassemineku üheks „kirgastumiseks“ (vrd 7:39; 12:23; 17:4).
• Epiloog (21. ptk): Ülestõusmisjärgsed ilmumised, mis seovad otsi kokku ja peegeldavad tagasi evangeeliumi ülesannet.

Kokkuvõte

• Johannes esitab Jeesusest erilise ja teoloogiliselt sügava kuju, kasutades lihtsat, kuid kaaluka tähendusega sõnavara, hoolikalt valitud märke ja pikemaid kõnesid, et kujundada uskuv arusaamine.
• Erinevused sünoptilistega tulenevad teadlikust valikust ja teoloogilisest rõhuasetusest, mitte ebausaldusväärsusest; Johannes rõhutab nii pealtnägijatunnistust kui ka ajaloolist teadlikkust.
• Seitse märki, seitse „Mina olen“ ütlust, pühade taust ja kaheosaline struktuur (märgid/kirkus) annavad lugejale kaardi, et mõista Johannese väiteid Jeesusest kui Messiast ja Jumala Pojast — et uskudes oleks meil elu tema nimes.