📜 [ET] 3. loengu märkmed

Johannese 1:1–18 (proloog): loomine, Logos, valgus ja Poja suhe Isaga

Johannese evangeeliumi proloog esitab Jeesuse Kristuse kui igavese Sõna, kelle läbi sai kõik olemise, ja seab kogu evangeeliumi teoloogilised koordinaadid. Kõlab 1. Moosese raamatu algus, avaneb Poja identiteet suhtes Isaga ning sõnastatakse kaks keskset telge — elu ja valgus —, mida jutustus edaspidi arendab.

1. Moosese kajad Johannese alguses

• „Alguses” viitab otseselt 1Ms 1:1-le ning annab märku loomisest ja uuest loomisest. Sama Jumal, kes kõnega maailma esile kutsub, ilmutab end nüüd lihaks saanud Sõnas.
• Sõna ja kõne: 1. Mooseses loob Jumal öeldes („Jumal ütles…”). Johannes nimetab selle eeloleva loovkõne isikulise teostaja Sõnaks, kes „oli Jumala juures” ja „oli Jumal” ning „sai lihaks”.
• Valgus ja elu: 1. Mooseses ilmub valgus ja tekib elu; Johannes kuulutab: „Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus”, avades püsiva valguse–pimeduse motiivi.

Logos: taust ja tähendus

Kreeka sõna logos („sõna”, „mõistus”, „korraldusprintsiip”) kõlas nii juutidele kui ka paganatele. Vana Testamendi taustal on Jumala sõna loov ja eesmärki viiv; antiikfilosoofias võis logos märkida kosmost korrastavat printsiipi. Johannes samastab selle logose isikuliselt Pojaga, kes ilmutab Isa.

Kes on Poeg: võrdsus Isaga ja isikuline eristus

• Võrdsus ja jumalikkus: „Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal” (1:1). Edasis jutustuses saab selgeks, et Poeg on „ainusündinud Poeg, kes on Jumal” ning on „üks” Isaga; vastased süüdistavad Teda „Jumalaga võrdseks” tegemises.
• Eristus ja läkitus: Poeg on Isast isikuliselt eristatav ning elab kuulekas sõltuvuses: „Poeg ei või teha iseenesest midagi”, Ta tuli „mitte tegema oma tahtmist, vaid Läkitanud tahte”, ning räägib, mida Isa käsib.
• Elu iseeneses: Loonud Poeg „omab elu iseeneses” (Isa poolt antuna) ning annab elu, kellele tahab — see on Johannese soterioloogia („igavene elu”) alus.

„Kõik on tekkinud tema läbi”

Loomine on kristotsentriline: „Kõik on tekkinud tema läbi.” Poeg ei kuulu loodute hulka, vaid on loova Jumala isikuline vahendaja; Jumala elu voolab Poja kaudu nii loomisesse kui ka lunastusse. Seepärast võib Jeesus anda elu juba nüüd ja ülestõusmisel.

Elu ja valgus: teemad, mis kujundavad evangeeliumi

• Programmiline väide: „Temas oli elu ja elu oli inimeste valgus.” Jutustus näitab ikka ja jälle, kuidas Jeesus kingib elu ja nägemist.
• „Mina olen maailma valgus”: Johannese loos koonduvad selle väite ümber õpetus ja märk (nt sünnist saadik pimeda tervendamine), et dramatiseerida, kuidas Jeesus paljastab pimeduse ja annab tõelise nägemise.
• Vastus valgusele: Mõned armastavad pimedust enam kui valgust; teised saavad „valguse lasteks” ja käivad valguses. See eetiline ja vaimulik polaarsus läbib jutustust.

„Pimedus ei …”: kaks õigustatud tõlget

Tegusõna Jh 1:5-s võib tõlkida kui ületada/maha suruda („pimedus ei ole valgust võitnud”) või kui mõista/haareta („pimedus ei ole valgust mõistnud”). Johannes tõenäoliselt taotleb mõlemat: vastuseis ei suuda valgust võita ning vaimne pimedus ei suuda seda haarata.

Näiteid valguse ja pimeduse vastandusest

• Nikodeemos öösel: Ta tuleb pimeduses ja komistab mõistmisel — elav kuju arusaamatusest enne valgustust.
• Vahistamisstseen: Salk saabub öösel tõrvikutega. Nad ei murra Jeesust; Tema sõna peale nad taganevad, ning Jeesus alistub vabatahtlikult — pimedus ei „võida” valgust.
• Juudas ja „oli öö”: Kui Juudas lahkub, et Jeesust ära anda, märgib Johannes aja „ööna”, tähistades moraalset ja vaimulikku pimedust.

Johannes kui tunnistaja ja „läkitamise” teema

• Jumalalt läkitatud mees: Johannes (selles evangeeliumis ei nimetata teda „Ristijaks”) tuuakse esile kui Jumala poolt läkitatud tunnistaja valgusest.
• Jeesus kui Läkitatu: Jeesus räägib korduvalt, et Isa on Ta läkitanud; see motiiv on Tema meelevalla, kuulekuse ja Jumala ilmutuse alus.

Sõna sai lihaks

Proloogi kulminatsioon — „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel” — kuulutab inkarnatsiooni: igavene Poeg astub ajalukku, ilmutab Isa kirkust ning toob armu ja tõe. See seab võtme kõigi järgneva(te) „märgi(de)” ja kõnede mõistmiseks.

Kokkuvõte

• Proloog raamib Jeesuse igavese, jumaliku Sõnana — loodu ja ilmutuse agendina —, kes on Isaga võrdne, kuid isikuliselt eristuv.
• Elu ja valguse teemad valitsevad: valgus paljastab ja võidab pimeduse, kuid jääb mõistetamatuks neile, kes pimedusse jäävad.
• Tunnistus, läkitus, arusaamatus ja usaldav vastuvõtt käivitatakse juba siin ning korduvad läbi kogu evangeeliumi.