Tunnistus, maailm ja uus sünd (Jh 1:14–18; 3:1–21; 4:1–42)

See materjal jälgib mitut omavahel põimuvat teemat Johannese evangeeliumis: tunnistuse keskset rolli, maailma (kosmos) mitmetähenduslikkust, pinget tagasilükkamise ja vastuvõtu vahel, Johannese eripärast rõhuasetust uskumisele ning Sõna inimeseks saamist, kes elas (telkis) meie keskel. Need teljed raamivad kaht pikemat kohtumist — Nikodeemusega (Jh 3:1–21) ja Samaaria naisega (Jh 4:1–42) —, mis näitavad, kuidas inimesed tulevad usule ja saavad ise tunnistajateks.

Tunnistuse teema Johannese evangeeliumis

  • Johannes kui tunnistaja: Johannes „tuli tunnistajaks, et tunnistada valgusest“, et kõik tema kaudu usuksid (1:7–8). Tema tunnistus Jeesusest kui Jumala Tallist ja Jumala Pojast loob evangeeliumis justkui kohtusaali õhustiku.
  • Mitmed tunnistajad: Jeesuse teod tunnistavad tema isikust (eriti 5. ptk); Pühakiri tunnistab temast; Vaim tunnistab; ning jüngrid tunnistavad. Nii koondab Johannes korrastatud tunnistuste rea, mis süüdistab uskmatust ja kinnitab Jeesuse identiteeti.
  • Evangeeliumi enda tunnistus: Lõpukinnitus (21:24) esitab kirjutatud evangeeliumi kui usaldusväärse, tõese tunnistuse jüngrilt, kes on seda näinud.

Maailm (kosmos) ja selle vastused

Johannes kasutab sõna kosmos sageli ja nüansirohkelt. See võib tähistada:

  • Loomingut: maailma, mille Jumal lõi, ning füüsilist reaalsust, kuhu Poeg tuli.
  • Inimkonda, mida Jumal armastab: „Nõnda on Jumal maailma armastanud … mitte et Ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm Tema kaudu päästetaks” (3:16–17). Jeesust nimetatakse maailma Päästjaks (4:42).
  • Mässus inimkonda: maailma kui sfääri, mis lükib tagasi oma Looja — „Ta tuli omade keskele, kuid omad ei võtnud Teda vastu” (1:11).

Need liinid tekitavad evangeeliumis püsiva pinge: laialdane tagasilükkamine ühelt poolt, kuid üllatav vastuvõtt teiselt — „kõigile, kes Ta vastu võtsid … andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks” (1:12–13).

„Uskumine” vs „usk”: Johannese tegusõnaline rõhuasetus

  • Tegusõna, mitte nimisõna: Johannes eelistab tegusõna „uskuma”, kasutades seda väga sageli; nimisõna „usk” seevastu ei esine. Uskumine on Johannese jaoks dünaamiline, usaldav vastus, mitte pelk nõustumine või staatiline silt.

„Sõna sai lihaks ja elas (telkis) meie keskel”

Proloogi väide, et Sõna „sai lihaks ja elas meie keskel”, kasutab verbi skēnoō, mis seostub telgi ehk kojas elamisega. Kreekakeelses Vana Testamendis käib see sageli kohta, kus Jumal oma rahva keskel kõneles ja elas kõrberännakul. Johannes esitab Jeesuse kui Jumala isikliku ligiolu, mis on „meie juurde telgitud”. See valgustab ka Lehtmajadepüha tausta Jh 7–8 (vee ja valguse rituaalid): Jeesus pakub „elavat vett” ja ütleb: „Mina olen maailma valgus”, viies püha ootused täide iseendas.

Ainus Poeg, kirkus ning „arm ja tõde”

  • Ainus Poeg: Johannes kasutab haruldast nimetust, mis rõhutab Poja ainulaadset staatust ja suhet Isaga.
  • Kirkus: Märgid ilmutavad tema kirkust (2:11). Jeesus ei otsi oma kirkust, vaid Isa kirkust; paradoksaalselt toimub Tema kirgastamine läbi surma, ülestõusmise ja taevassemineku.
  • Arm ja tõde: Väljend viitab 2Ms lepingulisele keelele („heldus ja ustavus”), kinnitades, et Jeesuses on saabunud Jumala ustava halastuse täiuseküllus.
  • Isa tuntavaks tegemine: „Keegi ei ole Jumalat iial näinud; ainus Poeg … on Tema meile jutustanud” (1:18). Hiljem ütleb Jeesus Filippusele: „Kes on näinud mind, on näinud Isa” (vrd 14. ptk) — Poeg ilmutab nähtamatu Jumala täiuslikult.

Johannes 3:1–21 — Nikodeemos ja uussünni vältimatus

Nikodeemos — nimepidi mainitud, austatud variser ja juutide ülema — tuleb Jeesuse juurde öösel. Tema staatus ja õppimus ei anna talle vaimset nägemist; Jeesus seab ta silmitsi radikaalse vajadusega: „Te peate sündima ülalt (uuesti), sündima veest ja Vaimust.”

Mida Nikodeemuse kohta õpime
  • Kõrge staatus, piiratud arusaamine: Iisraeli õpetaja, kes siiski takerdub põhialustesse (3:10).
  • Pimeduses, ent otsimas: „Öösel” tulek võib tähistada segadust või salajasust, aga ka siirast otsingut. Ta on uudishimulik ja julgeb Jeesust kõnetada.
Jeesuse kasutatud kujundid ja teemad
  • Sünd „veest ja Vaimust”: Jumala riiki sisenemine eeldab Vaimu tehtud uut sündi, mitte päritolu ega pingutust.
  • Tuul/Vaim sõnamäng: Vaimu suveräänne, nähtamatu töö on nagu tuul — tajutav oma viljades, ent mitte inimese kontrolli all.
  • Üles tõstetud Inimese Poeg: Nagu Mooses tõstis kõrbes maole, nõnda tuleb Inimese Poeg üles tõsta, et igaüks, kes usub, saaks igavese elu — rist on pääste pöördepunkt.
  • Armastus, kohus ja valgus: Jumala armastus on Poja läkituse alus (3:16–17). Kohus ilmneb inimese vastuses valgusele: kes armastab pimedust, lükkab valguse tagasi; kes teeb tõtt, tuleb valguse juurde (3:19–21).
Vastuvõtt vs tagasilükkamine
  • Uskumine kui vastus: Johannes toob esile teo „uskuma”; pääste ei ole automaatne, see võetakse vastu Poega usaldades.
  • Lahtine lõpp: Stseeni lõpus jääb Nikodeemuse lõplik hoiak lahtiseks, kutsudes lugejat endal otsustada. (Hiljem ilmub ta taas, juba sõbralikumana.)

Johannes 4:1–42 — Samaaria naine ja tunnistaja sünd

Teravas kontrastis Nikodeemusega on Samaaria naine nimetu, sotsiaalselt haavatav ja juutide poolt põlatud rahvast. Ta kohtub Jeesusega keskpäeval üksi kaevu juures — detailid, mis vihjavad tõrjutusele —, ent ta osutub märkimisväärselt vastuvõtlikuks.

Kohtumise põhietapid
  • Elav vesi: Jeesus pakub Vaimu anni elava veena, mis saab sisemiseks allikaks, vulisedes igavesse ellu.
  • Tõene paljastus: Jeesus avab naise eluloo — mitte häbistamiseks, vaid tervendamiseks ja kutsumiseks.
  • Tõeline jumalateenistus: Teenistus ei seotu enam mägede ega paikadega, vaid toimub „Vaimus ja tões”, keskendudes Isale ja vahendatuna Messia kaudu.
  • Äratundmine: Mõistmine kasvab: „juut” → „prohvet” → esialgne messiaanlik äratundmine.
Vastuvõtjalt tunnistajaks
  • Kohene tunnistus: Ta jätab veekannu, naaseb linna ja ütleb: „Tulge, vaadake inimest, kes ütles mulle kõik, mis ma olen teinud. Kas see ei ole Messias?”
  • Lainetusefekt: Paljud samaarlased usuvad tema sõna tõttu ning süvendavad usku otsese kohtumise läbi: „Me teame, et see on tõesti maailma Päästja.” Tunnistuse teema sulgub võimsalt ringi.

Paarisportreed: Nikodeemos ja Samaaria naine

  • Staatus: Nimepidi mainitud Iisraeli juht vs nimetu, serva lükatud Samaaria naine.
  • Keskkond: Öö (kahemõttelisus, salajasus, segadus) vs keskpäev (avalikkus ja selgus).
  • Trajektoor: Õppinud, kuid kimbatuses; vastus stseenis lahtine vs sotsiaalselt madal, kuid vastuvõtlik; saab eeskujulikuks tunnistajaks.
  • Ühine tulemus: Mõlemaid otsib seesama armuline Messias, kes kutsub uussünnile, pakub elavat vett ja toob valgusesse.

Suunatud õpiküsimused

  • Millised tunnistused Jeesuse kohta ilmuvad Jh 1–5 ja kuidas need kokku kõlavad?
  • Kuidas kasutab Johannes sõna maailm 3:16–21 ja 4:42 ning kuidas need kasutused omavahel haakuvad?
  • Jälgi „uskuma/uskumine” Jh 3–4. Millised teod või vastused kehastavad uskumist?
  • Kuidas seostuvad 1:14–18 „telkimine”, „kirkus” ning „arm ja tõde” 3.–4. peatüki teemadega?
  • Pane ritta Nikodeemuse ja Samaaria naise kontrastid. Mida need näitavad evangeeliumi kutse ulatusest?

Kokkuvõte

  • Johannes orkestreerib mitmeid tunnistajaid — prohvet, teod, Pühakiri, Vaim, jüngrid ja evangeelium ise —, et lugeja annaks Jeesuse kohta otsuse.
  • Maailm, mida Jumal armastab, on ühtaegu maailm, mis valgusele vastu seisab; pääste pöördub selle ümber, kas inimesed võtavad vastu Poja, uskudes.
  • Inimeseks saanud Sõna telgib meie keskel, ilmutades Isa kirkust armus ja tões; see kirkus tipneb Poja „üles tõstmisel”.
  • Nikodeemos ja Samaaria naine näitavad, et uussünd ja elav vesi pakutakse üle kõikide piiride; kes anni vastu võtavad, saavad tunnistajateks, et teisedki võiksid uskuda ja saada elu Tema nimes.