UussĂŒnd, elav vesi ja ĂŒleminek „Mina olen” ĂŒtlustele (Jh 3–4; 6:1–15, 25–58)

See osa toob kokku kaks vĂ”tmelugu — Nikodeemuse (Jh 3:1–21) ja Samaaria naise (Jh 4:1–42) —, et selgitada, kuidas Johannes Ă”petab vaimsest sĂŒndimisest ja elavast veest. SeejĂ€rel jĂ€lgitakse peamisi teoloogilisi telgi, mis lĂ€bivad kogu evangeeliumi, ning avatakse jĂ€rgmine ĂŒksus „Mina olen” ĂŒtluste ja mĂ€rkide kohta, keskendudes Johannese 6. peatĂŒkile.

Paralleelportreed: Nikodeemos ja Samaaria naine

  • Algne tĂ”uge kujundi kaudu: Jeesus kĂ”netab mĂ”lemaid vaimuliku pildiga: Nikodeemusele „uus sĂŒnd” ja Samaaria naisele „elav vesi”.
  • SĂ”nasĂ”naline arusaamatus: Nikodeemos kĂŒsib, kuidas saab inimene taas ema ihusse minna; naine mĂ”tleb voolava vee ja praktiliste kĂŒsimuste peale („sul ei ole ammutusĂ€mbrit ja kaev on sĂŒgav”).
  • Jeesuse selgitus:
    • Nikodeemusele: „Keegi ei saa minna Jumala riiki, kui ta ei sĂŒnni veest ja Vaimust.” Jeesus eristab maised ja taevased asjad ning kutsub vaimsetele reaalsustele.
    • Naistele: „Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune iialgi.” Teenimine ei ole „ei sellel mĂ€el ega Jeruusalemmas”, vaid „Vaimus ja tĂ”es”.
  • EnesemÀÀratlus: Nikodeemusega kĂ”neldes nimetab Jeesus end Inimese Pojaks/Jumala Pojaks ja Valguseks; Samaaria naisele ilmutab Ta end Messiana.
  • Vastused kontrastis: Nikodeemuse hoiak jÀÀb 3. peatĂŒkis lahtiseks (ta ilmub hiljem taas: 7:50–52; 19:39). Naine annab kohe tunnistust; paljud samaarlased usuvad esmalt tema sĂ”na kaudu ja seejĂ€rel oma kohtumise lĂ€bi.

„SĂŒnd veest ja Vaimust”: kujundi tĂ”lgendamine

Pakutud on mitu tĂ”lgendust (nt kristlik ristimine koos Vaimu anniga; Johannese meeleparandusristimine; fĂŒĂŒsilise sĂŒnni vesi). Laialt omaksvĂ”etud lĂ€henemine kuuleb fraasis ĂŒhtset pilti, mis kajab Hesekielis: puhastamine veega koos Jumala Vaimu andega, mille tulem on uus sĂŒda ja kuulekus. Teksti kulus seab Jeesus peagi fookusesse Vaimu töö: mis on sĂŒndinud Vaimust, on vaim; tuul (pneuma) puhub, kuhu tahab — kujund, mis ĂŒhtlasi nimetab Vaimu suverÀÀnset, nĂ€htamatut tegevust. RĂ”hk on Jumala antud uuenemisel, mitte ainuĂŒksi riitusel.

Üles tĂ”stmine, alla laskumine/ĂŒlesminek ja teised johanneslikud motiivid

  • Alla laskumine ja ĂŒlesminek: Jeesus on see, kes on tulnud taevast alla ning lĂ€heb tagasi sinna, kus Ta enne oli (teema kordub hiljem 6. peatĂŒkis).
  • „Üles tĂ”stmine” kui ĂŒks pÀÀstetegu: Rist, ĂŒlestĂ”usmine ja taevaminek moodustavad ĂŒhtse Jeesuse kirgastava â€žĂŒles tĂ”stmise” (kordub 8. ja 12. peatĂŒkis).
  • Otsusele suruvad duaalsused: uskuda Poega vs. Teda tagasi lĂŒkata; kĂ€ia valguses vs. pimeduses; teha tĂ”tt vs. armastada valet; omada igavest elu nĂŒĂŒd vs. jÀÀda viha alla; ĂŒlalt tulnu vs. „maalt” olijad.
  • Tunnistuste kobar: Johannes-tunnistaja; Jeesuse teod; PĂŒhakirjad; Vaim; jĂŒngrid; ning evangeeliumi kirjalik tunnistus ise.
  • Ainus Poeg, Jumala armastus maailma vastu ja maailma keeldumine: Jumal armastab maailma ja annab Poja, ent „maailm” nimetab ĂŒhtlasi inimese mĂ€ssu; vastuvĂ”tt toob kaasa uussĂŒnni ja uue identiteedi Jumala lastena.

Elav vesi ja teenimine „Vaimus ja tĂ”es” (Jh 4)

  • TĂ”otatud and: „Elav vesi” sĂŒmboliseerib Vaimu elu uskliku sees, saades sisemiseks allikaks, mis vuliseb igavesse ellu.
  • TĂ”ene paljastus, mis tervendab: Jeesus avab naise loo mitte hĂ€bistamiseks, vaid taastamiseks ja kutsumiseks.
  • Uue lepingu teenimine: TĂ”eline teenimine ei seotu paigaga, vaid Isaga, toimub „Vaimus ja tĂ”es” ning on koondatud Messiale.
  • Tunnistuse sĂŒnd: Naise kohene tunnistus toob paljusid; nende usutunnistus — „maailma PÀÀstja” — haakub evangeeliumi ĂŒleilmse horisondiga.

MÔtisklus ja praktika

  • Kas mu elu on aktiivselt Vaimu uuendava töö juhitud vĂ”i ĂŒksnes loomulike vĂ”imete najal?
  • Kas astun valguse kĂ€tte, et mu teod nĂ€htaks „Jumalas tehtutena”?
  • Kas ma joon pĂŒsivalt elavast veest — ja kuidas see harjumuslikult vĂ€lja nĂ€eb?

Üleminek: mĂ€rgid ja „Mina olen” ĂŒtlused

JĂ€rgmine ĂŒksus seob valitud mĂ€rgid „Mina olen” ĂŒtlustega. Johannese 6 on esmane nĂ€ide: viie tuhande toitmine (ainus ime, mille kĂ”ik neli evangeeliumi talletavad), millele jĂ€rgneb Johannesele ainuomane pikk kĂ”ne. Narratiivne mĂ€rk ja eneseilmutav „Mina olen” kuuluvad kokku.

Lugemisfookus rĂŒhmatööks (Jh 6:25–58)

  • Kes Jeesus enda kohta ĂŒtleb, et Ta on? JĂ€lgi korduvaid vĂ€iteid ja kujundeid.
  • Millist vastust Ta ootab? Pane tĂ€hele verbe: uskuma, tulema, nĂ€gema, sööma/jooma.
  • „Sööge mu liha ja jooge mu verd”: MĂ”tle, kuidas see keel kĂ”nes toimib. Kuidas seostub see Kristuses pĂŒsimisega, eluga Poja â€žĂŒles tĂ”stmise” lĂ€bi ning eelneva mĂ€rgiga?

KokkuvÔte

  • Johannes seab Nikodeemuse ja Samaaria naise kĂ”rvuti, et nĂ€idata: vaimne uussĂŒnd ja elav vesi on Vaimu annid, mis ĂŒletavad staatuse, mineviku ja asukoha.
  • PĂ”hiteemad — tunnistus, valgus vs. pimedus, Poja alla laskumine ja â€žĂŒles tĂ”stmine”, Jumala armastus maailma vastu koos maailma vastupanuga — raamivad kutse uskuda.
  • Johannese 6 arendab neid teemasid, sidudes avaliku mĂ€rgi „Mina olen” vĂ€itega ning kutsudes otsustavale, eluandvale vastusele Temale, kes on eluleib.