📜 [ET] 6. loengu märkmed

Eluleib, vaimulik nägemine, ülestõusmise märk ja pööre eraviisilise õpetuse juurde (Jh 6; 9; 11; 13–15)

See materjal jälgib, kuidas Johannes seob avalikud märgid ja eneseilmutavad väited („Mina olen …”), et kutsuda esile otsustava vastuse. Fookuses on eluleiva-kõne (Jh 6), sünnist saadik pimeda tervendamine koos väitega „Mina olen maailma valgus” (Jh 9), Laatsaruse ülesäratamine koos väitega „Mina olen ülestõusmine ja elu” (Jh 11) ning üleminek Jeesuse eraviisilisele õpetusele peatükkides 13–15.

Johannes 6: Eluleib

Pärast viie tuhande toitmist korrigeerib Jeesus rahvahulga motiive: nad otsivad Teda leiva pärast, kuid peavad otsima rooga, mis püsib igavesse ellu. Keskne väide on isikuline — „Mina olen eluleib” — ja vastust kirjeldavad tegusõnad koonduvad tema juurde tulemise ja Temasse uskumise ümber. Jeesus vastandab kaduva manne iseendale kui tõelisele leivale taevast, kes annab maailmale elu; Ta räägib, kuidas Isa annab inimesed Pojale, nad näevad ja usuvad Poega, saavad igavese elu ning äratatakse viimasel päeval.

„Sööge minu liha ja jooge minu verd”

• Juutlikule publikule rabav keel: Toora keelab vere joomise; kujund on meelega terav ja viitab ohvrile.
• Mitte üksnes materiaalsest leivast: Märk osutab pätsidest kaugemale Jeesuse isikule; kutse on täielik osadus Tema elu ja lepitus-surmaga — kõigi asjade vastuvõtmine Temalt.
• Seos viimse õhtusöömaajaga? Mõned loevad Jh 6 sakramentaalselt, ent Johannese loos puuduvad asutussõnad; esmalt surub see kõne esile vastava usu Risti löödud ja ülendatud Pojasse.

Iroonia, arusaamatus ja metafoor Johannese evangeeliumis

Johannes näitab korduvalt, kuidas kuulajad võtavad vaimuliku kõne sõnasõnaliselt (nt „Kuidas saab inimene sündida uuesti?”; „Sul ei ole ammutusämbrit ja kaev on sügav”). Nõnda tekib dramaatiline iroonia: vastased ütlevad sageli rohkem tõtt, kui nad ise taipavad (nt „üks inimene peab rahva eest surema”), samal ajal kui arusaamatusest saab vastuvõtliku inimesele sügavama ilmutuse värav.

Johannes 9: „Mina olen maailma valgus” ja sünnist saadik pime

Johannes pühendab ühele tervendamisloole pika narratiivi, et kujutada vaimuliku nägemise kasvu. Mehe tunnistus areneb samm-sammult — „see mees, kes mind parandas” → „prohvet” → „Jumala juurest” → „Issand, ma usun” — ning tipneb jumalateenimisega. Vastukaaluks kattis variseride füüsiline nägemine vaimse pimeduse, mis loo käigus paadub. Jeesus kirjeldab oma missiooni kui ilmutuslikku kohut, mis eristab: need, kes ei näe, hakkavad nägema, ja need, kes väidavad end nägevat, osutuvad pimedaks.

Johannes 11: „Mina olen ülestõusmine ja elu”

Laatsaruse ülesäratamine on viimane ja tippmärk enne kannatusi. See ühtaegu eelkuulutab Jeesuse enda ülestõusmist ja vallandab plaani Ta tappa. Jeesus paigutab igavese elu mitte ainult surmajärgsesse tulevikku, vaid juba praegusesse uskumisse: „Igaüks, kes elab ja minusse usub, ei sure iialgi.” Elu ja surm, usk ja vastuseis koonduvad, kui ilmutus teravneb.

Avalikelt märkidelt eraviisilisele õpetusele (Jh 13–15)

Ülemise toa stseenis pöördub Jeesus rahvastelt jüngrite poole. Asutussõnade asemel tõstab Johannes esile jalgade pesemise kui teoks saanud alandliku teenimise õppetunni ning uue käsu armastada üksteist. Johannese 15. peatükis raamistab „Mina olen tõeline viinapuu” Iisraeli viinapuu motiivi ümber: jüngrid peavad püsima Jeesuse armastuses ja sõnas, et kanda vilja keset maailma vihkamist.

Suunatud õpe: Johannes 14:15–15:17

1) Millised on Jeesuse eesmärgid oma jüngritele?

• Armastada üksteist, nagu Tema on armastanud; kanda vilja, mis jääb; kogeda täis saanud rõõmu.
• Elada vastastikuses läbielamises (Isa ja Poja ligiolu); saada palverahvaks Jeesuse nimes; seista tunnistajatena vaenulikus maailmas.

2) Kuidas need eesmärgid teoks saavad?

• Vaimu ligiolu ja abi kaudu; püsides Jeesuses ja Tema sõnas.
• Kuuleka armastuse, püsiva palve ning Isa puhastava kärpimise kaudu, mis kasvatab viljakust.

Loe neid lõike nende läätsede läbi: Mida Jeesus käsib? Mida Ta tõotab? Milliseid vahendeid Ta annab oma eesmärkide saavutamiseks?

Kokkuvõte

• Johannes seob märgi ja väite, nii et materiaalsed annid (leib, nägemine, elu) osutavad Jeesusele endale — Temale, kes on leib, valgus ning ülestõusmine ja elu.
• Arusaamatus ja iroonia paljastavad südame: mõned liiguvad segadusest jumalateenimiseni, teised süvendavad pimedust, väites end nägevat.
• Pööre eraviisilisele õpetusele kujundab kogukonna, mis püsib, armastab, kannab vilja ja jääb kindlaks Vaimu väestava ligiolu kaudu.