PIO412 - Johannese kirjutised
Kahjuks on see tegevus praegu peidetud
Section outline
-
Kursuse kirjeldus
Sissejuhatus Johannese kirjutistesse: Johannese evangeelium, Johannese kirjad ja Johannese ilmutus. Käsitleme iga raamatu eesmärki, ajaloolist konteksti, eripärasid, peamisi teemasid ja kuidas seda tõlgendada. Anname ülevaate igast teosest ja keskendume mõnele olulisele lõigule. Arutame, kuidas õpitu võiks kehtida meie kohta tänasel päeval nii individuaalselt kui ka kogudusena.
Õpiväljundid
-
- tegema kindlaks Johannese iga teose eesmärgi, peamised teemad, kuidas seda kõige paremini tõlgendada ning millisel viisil see panustab kristlikku usku ja eluviisi;
- tõlgendama Johannese kirjutisi tõhusalt ja rakendama õpitut isiklikus elus ja koguduses;
- õpetama ja jutlustama Johannese kirjutiste põhjal oma teenimiskontekstis;
- Johannese kirjutiste uurimise kaudu kasvama pühaduses ja oma suhtes Issandaga.
Õppejõud: Philip Richardson prichardson@onemissionsociety.org
Ainepunkte: 3 EAP
-
-
-
EVANGEELIUMID: ŽANR, EESMÄRK JA JOHANNESE ERIPÄRA
Loeng selgitab, mis tüüpi kirjandus evangeeliumid on ja miks žanri mõistmine aitab neid õigesti lugeda. Avatakse, kuidas need on ühtaegu ajaloolised jutustused, narratiivid ja teoloogilise rõhuasetusega elulood. Võrreldakse sünoptilisi evangeeliume Johannese evangeeliumiga ning tuuakse välja, milles Johannes erineb. Lõpus käsitletakse, miks evangeeliumid kirjutati ja miks hilisemad “evangeeliumid” jäid varakoguduses kõrvale. -
JOHANNESE EVANGEELIUMI ERIPÄRAD JA STRUKTUUR
Loeng selgitab ainekava, hindamise põhimõtteid ja olulisemaid tähtaegu. Seejärel võrreldakse Johannese evangeeliumi sünoptilistega ning tuuakse esile, mis teeb Johannese jutustuse teistsuguseks. Rõhutatakse „igavese elu” teemat, valitud „märke” ja seitset „Mina olen” ütlust, mis avavad Jeesuse identiteeti. Lõpus antakse raamistik Johannese ülesehitusest ning juhatatakse sisse tekstiharjutus Johannese 1:1–18 põhjal. -
JOHANNESE PROLOOG: SÕNA, ELU JA VALGUS
Loeng seob Johannese evangeeliumi alguse loomislugudega: “alguses”, Sõna ja valgus. Selgitatakse logos-mõistet ning miks see kõnetas nii juudi kui ka kreeka kuulajat. Uuritakse Jeesuse identiteeti: Sõna on Jumalaga ja Jumal, kuid elab maa peal Isa tahtele alludes. Kaardistatakse põhiteemad—elu, valgus ja pimedus ning tunnistus—mis kannavad kogu evangeeliumi. -
NIKOODEMUS JA SAMAARLANE NAINE: UUESSÜND JA ELAV VESI
Loeng vaatleb kõrvuti Nikoodeemuse ja Samaaria naise kohtumisi Jeesusega ning nende vaimseid metafoore. Selgitatakse, mida tähendab “sündida veest ja Vaimust” ning miks see seostub puhastuse ja uue südame tõotusega (Hs 36). Tuuakse esile Johannese vastandused: valgus ja pimedus, usk ja tagasilükkamine, ning tunnistuse roll usu tekkimisel. Lõpus alustatakse “märkide” ja “Mina olen” ütluste teemat ning valmistutakse aruteluks Jh 6:25–58 üle. -
MÄRGID JA „MINA OLEN” ÜTLUSED: LEIB, VALGUS JA ELU
Loeng uurib Jh 6, kus Jeesus nimetab end eluleivaks ja kutsub inimesi temasse uskudes „tulema”. Selgitatakse šokeerivat kujundit „süüa tema liha ja juua tema verd” kui täielikku osadust Kristusega ja tema ohvri vastuvõtmist. Näidatakse, kuidas Johannese evangeeliumis korduvad arusaamatused ja iroonia ning kuidas need paljastavad usu või vaimse pimeduse. Lõpus vaadeldakse lühidalt veel „valguse” ja „ülestõusmise” teemat ning juhatatakse sisse Jeesuse privaatne õpetus jüngritele. -
JEESUSE EESMÄRGID JÜNGRITELE JA PARAKLEET
Loeng koondab Johannese 13–17 põhjal Jeesuse eesmärgid oma jüngritele: armastada, hoida tema käske, kanda vilja ning kogeda rõõmu ja sõprust temaga. Selgitatakse, kuidas need eesmärgid saavad teoks Püha Vaimu kaudu, keda Jeesus nimetab Parakleediks—Aitaja, Lohutaja ja Eestkõneleja. Avatakse, mida tähendab olla “pühitsetud tões”: olla Jumalale eraldatud ja läkitatud tema teenimisse ja misjoni. Lõpus näidatakse, kuidas Johannese kannatusloos on Jeesus teadlikult ja vabatahtlikult “kontrollis”, ning see annab julguse jätkata tema tööd maailmas. -
TÕLKIMINE, „PNEUMA” JA ÜLEMINEK JOHANNESE KIRJADELE
Loeng selgitab, miks kreeka sõna võib tähendada nii kummardamist kui ka austusavaldust, ja kuidas kontekst määrab tõlke. Arutletakse „pneuma” tähendusvälja üle (tuul/hingus/vaim) ning miks Jh 3:8 on eri tõlgetes erinev. Seejärel vaadeldakse ristilöömist ja ülestõusmist Johannese järgi: veri ja vesi, Jeesuse läkitus ning „hingamine” jüngrite peale ja seos nelipühaga. Lõpus avatakse Johannese evangeeliumi ja 1. Johannese kirja ühised teemad ning juhatatakse sisse rühmatöö valeõpetuse ja eetiliste eksimuste tuvastamiseks. -
1. JOHANNESE KIRI: VALEÕPETUS JA PATTU PUUDUTAV ÕPETUS
Loeng võtab kokku, millise valeõpetusega 1. Johannese kiri tegeleb: Jeesuse kui Messia ja lihassetuleku eitamine ning “eriteadmise” väited. Arutletakse ka eetiliste eksimuste üle—pimeduses käimine, venna vihkamine, käskude eiramine ja patu eitamine. Näidatakse, kuidas Johannes vastab sellele tunnistuse, “Jumal on valgus / Jumal on armastus” teema ning Vaimu “võidmise” kaudu, mis aitab tõde ära tunda. Eraldi lahendatakse pinget väidete vahel “kui ütleme, et meil pole pattu…” ja “Jumalast sündinu ei tee pattu”, sidudes selle tahtliku/harjumuspärase patu küsimusega. -
ILMUTUSRAAMATU ŽANR: APOKALÜPS, PROHVETEERING JA KIRI
Loeng juhatab Ilmutusraamatu juurde ja kogub kokku, mida inimesed sellest raamatust tavaliselt arvavad. Ilm 1:1–11 põhjal uuritakse, milliseid žanre Ilmutus ühendab: ilmutus/apokalüpsis, prohvetlus ja kiri seitsmele kogudusele. Selgitatakse, mida “apokalüptiline” tähendab, ning tuuakse paralleele Danieli, Hesekieli, Sakaria ja Jeesuse “väikese apokalüpsisega”. Lisana selgitatakse 2Jh “valitud leedi” kujundit kui koguduse metafoori ja miks žanritundmine muudab lugemist. -
APOKALÜPTILINE KEEL: SÜMBOLID, VÄRVID JA NUMBRID ILMUTUSRAAMATUS
Loeng selgitab, et apokalüptika loob lootust ja on vastupanu keel, küsides: kes on tegelik Issand—Jumal või impeerium. Rõhutatakse, et Ilmutuse keel on pildiline ja sümboolne, pigem poeetiline kui “teaduslik”, ning kutsub kogema, mitte ainult infot koguma. Arutletakse korduvate sümbolite üle (metsalised, lohed, pasunad, Jeruusalemm) ja näidatakse, kuidas näiteks loomad võivad kujutada impeeriume (nagu Tn 7). Seejärel avatakse värvide ja numbrite tähendus (nt valge, punane, kuld; 7, 12, 144 000, 3½, 666) ning hoiatatakse neid liiga sõna-sõnalt võtma, otsides sümbolite taga olevat reaalsust. -
ILMUTUSRAAMAT PROHVETEERINGUNA: SÕNUM, KUULEKUS JA TÕLGENDUSVIISID
Loeng käsitleb Ilmutusraamatut prohvetlusena, mida nimetatakse prohvetiaks nii alguses kui lõpus (Ilm 1; 22). Selgitatakse, et prohvetlus ei ole peamiselt tuleviku täpne ennustamine, vaid Jumala sõnum, mis lohutab, hoiatab ja kutsub kuulekusele. Johannese prohvetlik läkitus seotakse Hesekieli rullraamatu “söömise” motiiviga, mis rõhutab sõnumi omaksvõttu enne selle kuulutamist. Tutvustatakse peamisi tõlgendusviise (futuristlik, historicistlik, preteristlik, idealistlik) ja põhjendatakse, miks Ilmutust on targem lugeda korraga esmaadressaatide kontekstis, ajaloo mustreid märkides ning lõpliku tuleviku lootust silmas pidades. -
ILMUTUSRAAMATU AJA- JA ÜHISKONDLIK TAUST
Loeng selgitab, miks Ilmutusraamatut tuleb esmalt lugeda 1. sajandi Väike-Aasia seitsme koguduse kontekstis. Avatakse surve, mida kristlased kogesid keisrikultuse ja paganlike ühistegevuste tõttu, ning kuidas see mõjutas igapäevaelu ja toimetulekut. Näidatakse, miks “Babülon” toimib koodnimena Rooma kohta ning kuidas Ilmutus esitab prohvetliku kriitika impeeriumi poliitilise ja majandusliku kurjuse vastu. Lõpus seotakse see seitsme kirja ülesehitusega ja rõhutatakse, et kummardamine on lojaalsuse avaldus ning “võitmine” tähendab ustavaks jäämist. -
SEITSE KOGUDUSE KIRJAD: KIITUS, HOIATUS JA TÕOTUS
Loeng teeb kokkuvõtte Ilmutusraamatu 2.–3. peatüki kirjadest seitsmele kogudusele. Vaadeldakse, mida Kristus iga koguduse juures kiidab, mida ta hoiatab ja millele kutsub meelt parandama. Tuuakse esile korduvad teemad: kannatlik vastupidamine, valeõpetuse oht, tagakius ja vaimulik tuimus. Eraldi rõhutatakse “võitja” tõotusi, mis seovad kirjad kogu Ilmutuse lõpu lootusega. -
TAEVANE TROONISAAL JA TALLE VÕIT
Loeng avab Ilmutusraamatu 4.–5. peatüki taevase nägemuse, kus troon ja Tall on kummardamise keskmes. Näidatakse, et Jeesus “võidab” mitte jõuga, vaid ohvrina—lõvi kujutis pöördub tapetud Talleks. Seejärel antakse ülevaade pitserite nägemustest (Ilm 6–7) ja rõhutatakse, et seitsmesed võivad liikuda tsüklitena, mitte rangelt ajajoone järgi. Arutletakse 144 000 ja loendamatu rahvahulga pildi üle ning kutsutakse püsima ustavana surve ja kannatuse keskel. -
BABÜLONI LANGEMINE JA TALLE LÕPLIK VÕIT
Loeng liigub Ilmutusraamatu nägemustega edasi (Ilm 14–20), näidates korraga päästet ja kohut. Keskmes on Babüloni (Rooma) langus: uhkus, luksus ja ebaõiglane süsteem paljastatakse ning Jumal kutsub oma rahvast mitte kompromissi tegema. Selgitatakse Armageddoni sümboolset tausta ja miks seda ei peaks muutma tuleviku ajajoone “lukukiviks”. Lõpus seotakse Talle pulmapidu, valge hobuse ratsaniku võit ja “tuhande aasta” arutelu märtrite vindikatsiooni ning Jumala lõpliku kohtumõistmisega. -
UUS TAEVAS JA UUS MAA: UUS JERUUSALEM
Loeng avab Ilmutusraamatu lõpunägemuse (Ilm 21–22), kus uus loodu ja Uus Jeruusalemm kattuvad linnana ja pruudina. Rõhutatakse, mis kaob: meri kui kaose sümbol, surm ja pisarad, öö ning tempel, sest Jumal ja Tall elavad vahetult oma rahva keskel. Näidatakse, mis jääb: Jumala kirkus valguseks, eluvee jõgi ja elupuu tervendavate lehtedega rahvastele. Lõpus kõlab üleskutse kummardada Jumalat üksi, hoida selle raamatu sõnu ning elada lootuses, et Jeesus tuleb peagi.
-