Jeesuse eesmärgid jüngritele, Lohutaja (Parakleet), pühitsemine läkituseks ja Johannese kannatus–ülestõusmine (Jh 14–17; 18–20)

See materjal koondab Johannese evangeeliumi põhitelad: Jeesuse nimetatud eesmärgid oma jüngritele, Lohutaja ehk Püha Vaimu isiku ja töö, mida tähendab „pühitse neid tões“, ning Johannese loos eristuvad rõhuasetused kannatus- ja ülestõusmisjutustuses. Eesmärk on näha Johannese teoloogiat tervikuna, mis kujundab armastava, kuuletuva ja Vaimu väes tunnistava kogukonna.

Eesmärgid, mille Jeesus oma jüngritele nimetab (Jh 13–15; 17)

  • Armastus, mis avaldub kuulekuses: Jeesust „armastada” ja Tema käskusid/sõna pidada kuuluvad kokku. Johannes seob armastuse ja kuulekuse korduvalt nii hüvastijätukõnedes kui ka kirjades.
  • Vastastikune armastus: „Uus käsk” (13. ptk) ja korduv kutse 15. peatükis panevad paika kogukonna põhieetika: armastage üksteist.
  • Vili, mis jääb: Jüngrid on seatud minema ja kandma vilja, mis püsib.
  • Täis saanud rõõm ja hoitud ühtsus: Jeesus tahab, et rõõm oleks täiuslik (15. ptk), ja palub hiljem, et Isal oleks jüngreid hoida, kaitsta ja ühte liita (17. ptk).
  • Sõprus Kristusega: „Ma olen teid nimetanud sõpradeks…” koos kalli mustriga: suuremat armastust ei ole, kui anda elu sõprade eest. Sõprus on eesõigus ja kutse; Jh 21 hoiatatakse Peetrust, et tema surm toob Jumalale au.
  • Palve Jeesuse nimes: Läbi 14–16 korratakse tõotust: Isa kuuleb ja vastab, kui jüngrid paluvad Jeesuse nimes.

„Teine Lohutaja/Parakleet”: isik, tõlked ja rollid (Jh 14–16)

Jeesus lubab teist Parakleeti — tõlgitakse ka Lohutaja, Abistaja, Kaitsja/Eestkostja — pealkiri, mis hõlmab nii kaitsvat kui ka süüdimõistvat kohtu-rolli. 14. peatükis aitab ja kinnitab Parakleet jüngreid; 16. peatükis paljastab maailmale patu, õiguse ja kohtu. Vaim on ka tõe Vaim ning on selgesõnaliselt Püha Vaim.

  • Õpetaja ja meenutaja: Ta õpetab ja tuletab meelde kõik, mida Jeesus ütles; pärast ülestõusmist mõistavad jüngrid seda, mida varem ei suutnud.
  • Ilmutab „tulevat”: Ta kuulutab seda, mis on ees (jüngritele sündmustikus lähenev; lugejale täitunud).
  • Elab juures ja sees: Ta jääb usklikega ja nende sees; Vaimu läbi teevad Isa ja Poeg oma eluaseme usklikes — alus hilisemaks kolmainu-käsitluseks.
  • Kirgastab Jeesust ja annab rahu: Vaim kirgastab Poega; Jeesus annab oma rahu.

Sõna teine Parakleet eeldab, et esimene on Jeesus ise; sama nimisõna kasutatakse Kristuse kohta ka 1Jh 2:1 ( eestkostja Isa juures ).

„Pühitse neid tões” (Jh 17:17–19)

Jh 17 palub Jeesus: „Pühitse neid tões; sinu sõna on tõde.” Siin ei tähenda pühitsema esmalt „muuta moraalselt laitmatuks”, sest Jeesus ütleb ka: „nende pärast pühitsen ma iseennast.” Johannese kasutuses rõhutab see kõrvale seadmist Jumalale ja seega Jumala läkitusele („see, kelle Isa pühitses ja saatis maailma,” 10:36; „nõnda nagu Isa läkitas mind, saadan mina teid”). Lühivõte: täites läkituse, milleks Isa Teda pühitses, teeb Jeesus võimalikuks oma jüngrite pühitsemise teenistuseks.

Ülempreestri palve (Jh 17): teada, hoida, kirgastada

  • Igavese elu määratlus: Tunda ainsat tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle Ta on läkitanud.
  • Kaitse ja ühtsus: Isa hoiab neid, eriliselt kurja eest, ja Jeesus palub, et nad oleksid täiesti üks.
  • „Tund” ja eeleksistents: „Tund on tulnud… kirgasta oma Poega,” selge viitega kirkusele, mis Tal oli Isa juures enne maailma algust — tagasipöördumine proloogi horisondile.

Johannese kannatus ja ülestõusmine: eripärased rõhuasetused (Jh 18–20)

1) Võit „selle maailma vürsti” üle

Johannes nimetab Saatanat korduvalt selle maailma vürstiks. Jeesuse surm esitatakse kui maailma kohus ja vürsti väljaheitmine — pilt, mis meenutab otsekui väljaajamist.

2) Ristist räägitakse enne risti
  • Üles tõstmine: Vaskmao (4Ms 21) eelkuju on võtmeprisma: üles tõstmine koondab ristilöömise, ülestõusmise ja taevassemineku üheks päästeteoks.
  • Paasatall: Jeesus annab oma liha maailma elu eest (6. ptk); Ta on Tall, kelle luid ei murtud; ajastus „valmistuspäeval” rõhutab paasasümboolikat.
  • Hea Karjane: Ta annab elu, et koguda üks kari. Kaifase tahtmatu „prohvetlik” sõna („parem, et üks inimene sureb rahva eest… ja et kokku kogutaks Jumala pillutatud lapsed”) toimib johannesliku irooniana.
3) Jeesus on vahistamisel ja kohtus suveräänne
  • Algatus ja „Mina olen”: Jeesus astub ette, küsib, keda nad otsivad, ja vastab: Mina olen; nad taganevad ja langevad — Tema meelevalla nähtav märk.
  • Oma omad hoitud: „Kui te mind otsite, laske neil minna” — karjane kaitseb karja, isegi kui annab end üle.
  • Risti kandmine, töö lõpetamine: Johannes märgib, et Jeesus kannab risti ise ja lõpetab sõnadega „See on lõpetatud”, andes oma Vaimu — vabatahtlik eneseand, mitte kaotus.

Mõtiskluseks ja praktikaks

  • Kas ma püs(in) nii, et armastus ja kuulekus kokku kõlavad — ning vili jääb?
  • Kuidas ma sel nädalal tervitan Parakleedi õpetavat, meenutavat, paljastavat ja trööstivat tööd?
  • Kus Vaim mind eraldab Jumala teenistuseks — ja kuidas ma sellele vastan?

Kokkuvõte

  • Jeesus kujundab kogukonna, mis armastab, kuulab sõna, kannab vilja ja palvetab Tema nimes; Ta nimetab neid sõpradeks — väärikus, mis sisaldab ka risti kulukat teed.
  • Parakleet elab meis, õpetab, meenutab, kirgastab Jeesust ja paljastab maailma; Tema läbi teevad Isa ja Poeg oma eluaseme usklikes.
  • Tões pühitsetud olemine tähendab Jumalale ja Tema läkitusele kõrvale seatud elu, nõnda nagu Isa pühitses ja saatis Poja.
  • Johannese kannatus–ülestõusmine näitab Jeesuse surma kui kohtuotsust maailma vürsti üle, Pühakirja kujundite täitumist ja töö suveräänset lõppu: See on lõpetatud.