📜 [ET] 13. loengu märkmed

Ilmutusraamat: sotsiaal-ajalooline kontekst, keisrikultus ja seitse kirja

Ilmutusraamat kõnetab reaalseid kogudusi 1. sajandi Väike-Aasias (tänapäeva Türgis) ning räägib nende surveolukorrast Rooma võimu all, kutsudes samas kõiki kogudusi ustavale jumalateenimisele ja tunnistusele. Raamatu lugemine selle algses maailmas—poliitika, kultuse, sümbolite ja Pühakirja taustal—selgitab, kuidas nägemused kutsuvad kogudust „võitma“.

Adressaadid, olukord ja täitumise „lähedus“

• Adressaadid: „Johannes seitsmele Aasia kogudusele“ (Efesos, Smürna, Pergamon, Tüüatira, Sardes, Filadelfia, Laodikea). Kogu raamat toimib ringkirjana neile kogukondadele, mitte üksnes seitsme eraldi teatelehena.
• Prohvetlik ajastus: Ilm 1:1 räägib sellest, „mis peab varsti sündima“, ja 22:10 käsib: „Ära sule selle raamatu prohvetiennustuse sõnu pitseriga“—Taanieli pitseeritud nägemuse vastand—andes mõista, et vähemalt mõni täitumine oli esimestele kuulajatele lähedal.
• Jeesuselt ja Jeesusest: Pealkiri võib tähendada nii ilmutust Jeesuselt kui ka ilmutust Jeesusest; raamat avab Kristust ning tuleb Tema meelevallaga.

Sotsiaalne surve ja keisrikultus

Usklikud liikusid kultuuris, mis oli läbi imbunud paganlikest ja keiserlikest lojaalsustest. Osalemine linnakodanlikus elus põimus sageli kultusega. Keeldumine tõi kaasa sotsiaalse ja majandusliku tõrjutuse—mõnikord ka riigivõimu tähelepanu.

• Levinud survekohad: avalikud pühad, võistlused, söömaajad templipiirkonnast pärit lihaga (vrd 1Kr 8–10), kutseühenduste banketid kodudes, kus tehti pühendusi jumalatele või keisrile. Keeldumist võidi pidada „ebaisamaaliseks“ või koguni „ateistlikuks“.
• Kannatuste tõendid: Johannes on Patmosel „Jumala sõna ja Jeesuse tunnistuse pärast“—tõenäoliselt asumisel (Rooma tüüpiline karistus); Antipas on tapetud oma tunnistuse pärast (2:13).

„Paabel“ kui Rooma: poliitilis-teoloogiline kriitika

• Sümboolne nimetamine: Ilmutus kasutab korduvalt „Paablit“ kui nime tolleaegse impeeriumi kohta, mis seisab Jumala rahvale vastu. 17:9 räägib metsalise seitsmest peast kui „seitsmest künkast“—viide, millest antiiklugejad mõistsid Rooma topograafiat; 1Pt 5:13 nimetab samuti Roomat „Paabliks“.
• Keisrikultus kohapeal: Pergamon (keda nimetatakse „Saatana aujärjeks“) ja Smürna võõrustasid keiserlikke templeid; Pergamoni tempel rajati 29 eKr. Ilmutus paljastab Pax Romana ideoloogia kui „läbi sõja“ pealesurutud rahu ja domineerimise.
• Jumalateenistus on poliitiline: Avalik kummardamine väljendab lojaalsust. Raamat seab koguduse ette küsimuse: kas kummardame metsalikku impeeriumi või tapetud Talle?

Pühitsemine vs. kirgastamine Johannese evangeeliumis (selgitav vahepunkt)

Jh 17 selgitab „pühitsema“: Jeesus ütleb, et jüngrid on juba „puhastatud“ (13; 15) ja et Ta ise „pühitseb“ ennast—mitte moraalselt puhtamaks saades, vaid eraldatuna Isa lähetuseks. Seejärel eraldab ja läkitab Ta jüngrid („Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid“, 20:21). „Kirgastamine“ Johannese teoloogias hõlmab ristilöömist-ülestõusmist-taevassevõtmist kui ühtset tegu. See raamistab Ilmutuse kutse olla püha, läkitatud rahvas keset impeeriumi.

Kuidas Ilmutusraamat suhtleb: tsüklid, spiraalid ja keskne nägemus

• Keskne nägemus (Ilm 4–5): Taevaste troonisaal nihutab vaatepunkti: tapetud, ent seisev Tall valitseb. See nägemus tsentreerib kõik järgneva.
• Edene­mine tsüklites: Raamat ei liigu lihtsas A→B→C ajajoonel, vaid spiraalsetes tsüklites (seitse teadet, seitse pitserit, seitse trompetit, nummerdamata nägemused, seitse nuhtlust, lisanägemused). Iga tsükkel lähendab lõppu ja lõpeb sageli stseenidega, mis tähistavad Jumala võitu.

Seitse kirja (Ilm 2–3): vorm ja eesmärk

• Adressaat ja Kristuse tiitel: Iga kiri algab sõnadega „selle ja selle linna koguduse inglile (või käskjalale)“, millele järgneb Kristuse tunnus ava­nägemusest (1:12–20), nt See, kes hoiab seitset tähte, või See, kellel on terav kaheterane mõõk.
• Noomitus ja julgustus: Enamik kirju põimib kiituse ja korrigeerimise; mõned on valdavalt kiitvad, teised manitsevamad.
• Universaalne üleskutse: Kuigi kiri on suunatud konkreetsele kogudusele, lõpeb igaüks sõnadega: „Kellel on kõrvad, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele“—iga kogudus peab õppima kõigi seitsme kirja kaudu.
• Tõotus „võitjale“: Iga kiri lõpeb eshatoloogilise tõotusega „võitjale“. Ülejäänud raamat määratleb võitmise kui Talle-sarnase, ustava tunnistuse ka surmani (vrd Ilm 12:11), mis kulmineerub päranditõotuses (vrd 21:7).

„Inglile“: mida see tähendab?

Kreeka sõna võib tähendada „ingel“ või „sõnumitooja“. Ilmutuses tähendab „ingel“ enamasti taevast olendit (nt kaussidega inglid), mis kallutab tõlgenduse sinnapoole, ent tekst jätab viite tahtlikult hägusaks. Olulisem kui adressaadi täpne isik on sõnumi autoriteet ja kiireloomulisus igale kogudusele.

Miks just seitse kogudust?

Seitse tähistab täielikkust: need konkreetsed seitse moodustavad esindusliku terviku. Märkimisväärne on, et kirjade järjekord järgib geograafilist kande­teed (Efesos → Smürna → Pergamon → Tüüatira → Sardes → Filadelfia → Laodikea). Nii kõneleb raamat konkreetsetesse olukordadesse, ent samas kogu kirikule.

Kokkuvõte

• Ilmutus on ringkiri seitsmele reaalsele kogudusele Väike-Aasias; selle täitumised hakkasid juba esimesi kuulajaid puudutama, kuigi lõplik lootus ootas veel täitumist.
• Raamat paljastab Rooma („Paabeli“) ideoloogia, kus jumalateenistus ja poliitika põimuvad, ning kutsub kogudust ainulojaalsusele Talle vastu.
• Struktuur edeneb spiraalsete tsüklitena, mida raamib troonisaali keskne nägemus 4.–5. peatükis.
• Seitsmel kirjal on ühine vorm (adressaat, Kristuse tiitel, noomitus/julgustus, kutse kuulda, tõotus) ja need kutsuvad iga kogudust õppima kõigi seitsme kirja kaudu ning „võitma“ ustava tunnistuse läbi.