📜 [ET] Loengu konspekt - 1

Palve, ärkamine ja Jumala uuendav töö

Palve ei ole eeskätt katse veenda Jumalat tegutsema. Kristlik palve lähtub veendumusest, et Jumal juba tegutseb maailmas, koguduses ja inimeste südametes. Palve ülesanne on kuulata, märgata ja ühineda sellega, mida Jumal teeb. Kui usklikud palvetavad, küsivad nad: „Issand, mida Sina selles olukorras teed ja kuidas mina saan Sinu tööga kaasa minna?”

See teema puudutab ärkamist, palveteenistust, pihtimist, vabadust, tervenemist ja avatust Jumala uuele tööle. Küsimus ei ole ainult mõistusele suunatud teadmistes, vaid ka südame kujunemises. Kristlik elu vajab nii õpetust kui ka kohtumist Jumalaga: teadmisi Jumalast ja Tema ligiolu kogemist.

Jumal tegutseb alati

Üks oluline metodistlik veendumus on, et Jumal tegutseb maailmas alati. Jumal ei ole passiivne, kauge ega oota, et inimene Ta tegutsema veenaks. Ta juba tõmbab inimesi enda poole, tervendab, manitseb, lohutab ja äratab südameid. Seetõttu ei alga palveteenistus inimlikust pingutusest, vaid usaldusest Jumala algatuse vastu.

Kui me palvetame teise inimese eest, ei püüa me kunstlikult esile kutsuda mingit vaimulikku tulemust. Me püüame teha koostööd Püha Vaimu tööga. See muudab palve hoiaku. Ärevuse või surve asemel saab palvet iseloomustada tähelepanelikkus, alandlikkus ja ootus.

Põhiküsimus on: mida Jumal juba selle inimese elus teeb? Mida Jumal tahab sellesse olukorda tuua? Kuidas saab palve avada ruumi Jumala armule, tervenemisele, tõele ja vabadusele?

Asbury ärkamine kui näide Jumala ootamatust tööst

Asbury ärkamine algas vaikselt, tavalise kabeliteenistuse ajal. Alguses ei olnud väliselt midagi dramaatilist. Kabeliteenistused toimusid regulaarselt ja mõnikord jäid üliõpilased pärast teenistust palvele. Sel päeval tundis jutlustaja ise, et tema jutlus ei olnud eriti valmis ega nii hästi ette valmistatud, nagu ta oleks soovinud. Lõpus kutsus ta ette need üliõpilased, kes tahtsid kogeda rohkem Jumala armastust ja saada palvet.

Ette tuli umbes viisteist või kakskümmend üliõpilast. Iseenesest ei olnud see ebatavaline. Ebatavaline oli aga see, et nad ei lahkunud. Nad jäid palvesse ja ülistusse. Mõne tunni pärast hakkasid inimesed tajuma, et Issand teeb selles paigas midagi erilist. Üliõpilasi tuli juurde. Mõned lahkusid loengutest ja tulid kabelisse tagasi. Ülistus jätkus, palve jätkus ning õhkkond täitus rahu, aukartuse ja Jumala ligioluga.

Auditoorium mahutas umbes 1500 inimest. Järgmistel päevadel täitus see täielikult. Täis olid istekohad, vahekäigud, altariala ja fuajee. Inimesed seisid, palvetasid, ülistasid ja ootasid. Aja jooksul hakkas inimesi tulema paljudest paikadest ning liikumine levis ülikoolilinnakust kaugemale. See, mis algas tavalise kabeliteenistusena, sai märgiks Jumala uuendavast tööst.

Jumala ligiolu: rahu, lähedus ja aukartus

Üks ärkamise silmatorkavamaid jooni oli sügav rahu. Jumala ligiolu ei kogetud eeskätt lärmi, surve või välise demonstratiivsuse kaudu. Seda iseloomustasid vaikus, lähedus ja aukartlik teadlikkus, et toimub midagi püha. Paljud tundsid selle õhkkonna ära varasematest vaimulikest kogemustest: jumalateenistustelt, kristlikest laagritest, retriitidelt või palveaegadest, kus sai selgeks, et Jumal on lähedal.

Kui inimesed kabelisse sisenesid, tajusid nad sageli kohe, et selles paigas toimub midagi püha. Nad tulid palvele, tunnistasid oma koormaid, palusid Jumalalt uuendust ja jäid ülistusse. Kabelist sai paik, kus inimesed kohtusid Jumalaga isiklikult ja sügavalt.

Selline ligiolu on oluline, sest kristlik usk ei ole ainult intellektuaalne nõustumine õigete väidetega. Võib tunda õiget õpetust ja siiski puududa elav osadus Jumalaga. Jaakobuse kiri meenutab, et isegi deemonid usuvad teatud tõdesid Jumala kohta. Seepärast peab teoloogia viima kohtumise, kuulekuse, armastuse ja muutumiseni.

Värske puudutus Issandalt

Iga usklik vajab Jumala värsket puudutust. Varasemad kogemused Issandaga on väärtuslikud, kuid need ei tohi muutuda üksnes mälestusteks. Need meenutavad, et Jumal võib oma rahvaga jälle kohtuda. Jumala varasem töö saab mälestusmärgiks, mis osutab praegusele võimalusele.

Iisraellased kogesid Jumala juhtimist kõrbes pilvesamba kaudu päeval ja tulesamba kaudu öösel. Need nähtavad Jumala ligiolu märgid meenutavad usklikele, et Jumal suudab oma rahvast juhtida, kaitsta ja saata. Samamoodi võivad kristlased kogeda aegu, mil Jumala ligiolu tundub lähedane ja selge, ning seejärel aegu, mil see lähedusetunne justkui hajub. Jumal tahab oma ligiolu teadvust meie elus uuendada.

Ärkamine algas tavalisel päeval. Mitte keegi ei läinud eelmisel õhtul magama teadmisega, et järgmisel päeval algab ärkamine. See on oluline õppetund: tänane päev võib olla muutuse päev. Jumal võib ootamatult ja äkki alustada midagi uut. Me võime minna magama ühes seisundis ja ärgata Jumala armu uue töö ees.

Pihtimine: patt ja koormad, mis aeglustavad

Heebrealastele 12:1 õpetab usklikke kõrvale panema nii patu kui ka kõik koormad, mis takistavad või aeglustavad jooksmist. Patt tuleb tunnistada ja maha panna, kuid see kirjakoht osutab ka teisele kategooriale: asjadele, mis ei pruugi paista ilmselge patuna, kuid siiski takistavad inimese püüdlust Jumala poole.

Sellised „koormad” võivad olla harjumused, kiindumused, hirmud, eluviisid, ambitsioonid, hoiakud või käitumismustrid, mis loovad vahemaa uskliku ja Jumala vahele. Teised inimesed ei pruugi öelda: „See on patt,” kuid inimene võib oma südames teada, et need asjad aeglustavad tema vaimulikku kasvu ja vähendavad lähedust Jumalaga.

Seetõttu nõuab pihtimine ausust. See ei tähenda ainult ilmselgelt vale teo tunnistamist; see tähendab ka peidetud koormate toomist Jumala valguse ette. Kui sellised asjad tunnistatakse, võib tulla vabadus. Palve ja pihtimine võivad kogeda lasta seda, nagu raske koorem võetaks õlgadelt ära.

Vaimulik uuenemine algab sageli just sellisest tõelisusest Jumala ees. Usklik ei küsi ainult: „Millist pattu pean ma tunnistama?”, vaid ka: „Mis mind aeglustab? Mis loob vahemaa minu ja Jumala vahele? Millise koorma pean ma kõrvale panema, et ustavalt oma jooksu joosta?”

Palveteenistus kui osalemine Jumala töös

Ärkamise ajal sai palveteenistus keskseks. Kuna inimesi tuli järjest rohkem, tekkis vajadus õpetada ja suunata neid, kes teiste eest palvetasid. Sajad inimesed said ettevalmistuse palveteenistuseks. Eesmärk ei olnud luua vaatemängu, vaid aidata inimestel võtta Jumala töö vastu hoole, tarkuse ja alandlikkusega.

Palveteenistus asetab teenija esiritta nägema, kuidas Jumal inimeste elus tegutseb. Inimene, kes palvetab, ei ole ainult Jumala kasutuses; ta saab ka tunnistajaks Jumala halastusele, tõele ja väele. Seetõttu on palveteenistus korraga nii teenimine kui ka vaimulik õppimine.

Juhtiv põhimõte on tähelepanelikkus Püha Vaimu suhtes. Palve ei tohi inimesi häirida, survestada ega üle koormata. See peab looma ruumi Jumala ligiolule ja hoolitsusele. Palvetaja peab jääma alandlikuks, leebeks ja tundlikuks selle suhtes, mida Jumal teeb.

Jumala vägi ja Jumala leebus

Ärkamise ajal nähti Jumala väe erinevaid avaldumisviise. Inimesed kogesid vabanemist deemonlikust rõhumisest, füüsilist tervenemist, emotsionaalset tervenemist, suhete taastumist ja pöördumist Kristuse poole. Jumala vägi avaldus mitmel viisil, kuid sageli iseloomustasid seda leebus ja headus.

Mõnikord eeldavad kristlased, et vaimulik vägi peab olema vali, jõuline või dramaatiline. Jeesuse teenistus näitab aga kaastunde, lahkuse ja leebuse väge. Jumala leebus ei nõrgenda Tema väge. Vastupidi, Jumala headus võib olla just see keskkond, milles Tema vägi vabaneb.

Seetõttu peab palveteenistus peegeldama Kristuse iseloomu. Vägi ja kaastunne kuuluvad kokku. Meelevald ja alandlikkus kuuluvad kokku. Eesmärk ei ole avaldada muljet pealtvaatajatele, vaid aidata inimestel vastu võtta Jumala tervenemist, vabadust, andestust ja armastust.

Vabanemine ja vabadus

Üks ärkamise ajal jagatud lugu puudutas noort tüdrukut, kes tahtis ülistuses käsi tõsta, kuid tundis, et ei saa seda teha. Ta oli kristlane ja soovis ülistuses osaleda, kuid miski justkui hoidis teda tagasi. Ta toodi palvele ning palvemeeskond tajus tema elus vaimulikku seotust.

Kristlik õpetus tunnistab, et vaimulik maailm on tegelik. Jumal on tegelik ja vaimulik vastuseis on samuti tegelik. Deemonlikud jõud ja vaimulikud sidemed ei ole ainult metafoorid. Selles loos viis palve vabaduseni ning tüdruk vabastati sellest, mis teda oli sidunud.

Pärast palvet suutis ta rõõmuga ülistada. Järgmisel hommikul ütles ta emale, et saab hingata. Aastaid oli ta elanud nii, nagu miski suruks teda kokku, peaaegu nagu astma või surve kehal. Pärast vabanemist koges ta vabadust nii füüsiliselt kui ka vaimulikult. Tema rõõm sai märgiks Issanda vabastavast tööst.

Füüsiline tervenemine

Teine tunnistus puudutas naist, kes kannatas fibromüalgia all. Tema elu oli väga piiratud. Ta ärkas, lamas tundide kaupa diivanil, tõusis korraks üles, et süüa teha, heitis uuesti pikali ja läks seejärel magama. Tal ei olnud peaaegu üldse jõudu ning tavaline elu oli väga raske.

Ärkamise ajal koges ta tervenemist. Issand puudutas tema keha ja ta sai jõu tagasi. Hiljem suutis ta töötada ja elada tavapärast elu. Keegi, kes teda hiljem kohtas, ei oleks osanud ette kujutada, kui raske oli olnud tema varasem seisund.

See tunnistus näitab, et Jumala uuendav töö ei ole ainult sisemine või emotsionaalne. Jumal hoolib ka ihust. Tervenemine kuulub Jeesuse teenistuse juurde ning jääb koguduse palve ja lootuse osaks. Iga tervenemislugu ei kulge samamoodi, kuid usklikud on kutsutud palvetama usaldusega, et Jumal suudab tervendada.

Ärkamine levib ühest paigast kaugemale

Asbury ärkamine ei puudutanud ainult seda, mis toimus ühes kabelis. Selle mõju jätkus paljudes paikades. Inimesi tuli eri linnadest, riikidest, konfessioonidest ja kiriklikest taustadest. Mõned tulid teenimistöö väsimuse, vaimuliku kuivuse või tundega, et nende kutsumus on surnud. Nad lahkusid uuendatuna, tugevdatuna ja värskelt võituna teenimiseks.

Üks Liibanonist pärit teenija, kes elas Inglismaal, kuulis ärkamisest ja tõi suure ohvri, et kohale tulla. Ta kirjeldas oma teenimistööd kui surnut. Pärast kohtumist Jumala ligioluga läks ta tagasi uue elu ja värske võidmisega. Tema teenimistöö elustus.

Teine inimene tundis hiljem ära palve, mille ta Asburys oli saanud, ning tunnistas, et Jumal avas talle uue teenimise inimeste seas, kes kogevad kodutust, sõltuvusi ja sügavat vajadust. Ärkamine sai uuendatud misjoni allikaks. Jumala töö ühes paigas voolas edasi teistesse paikadesse.

Jumala uue töö igatsemine nõuab avatust muutusteks

Üks oluline õppetund palveteenistusest tuli kohtumisest noore mehega, kes palvetas altari juures väga valjult ja demonstratiivselt. Ta selgitas, et just nii palvetab ta oma kodukoguduses. Talle antud vastus oli oluline: miks sõita nii kaugele, et teha siin täpselt sama asja, mida sa juba kodus teed?

See ei olnud siira palve või Jumalale ustavuse hülgamine. Pigem tõi see esile sügavama küsimuse. Paljud inimesed ütlevad, et nad tahavad, et Jumal teeks midagi uut, kuid samal ajal tahavad nad jätta kõik oma vanad mustrid muutmata. Nad tahavad uuenemist ilma alistumiseta. Nad tahavad Jumala värsket tööd, kuid nõuavad, et Jumal tegutseks ainult tuttavatel viisidel.

Selleks et võtta Jumalalt vastu midagi uut, peavad usklikud olema valmis muutma seda, mida Jumal palub muuta. See võib tähendada harjumustest, ootustest, stiilidest, eeldustest või teenimismudelitest loobumist. Jumal ei ole piiratud nende viisidega, mida meie juba tunneme.

Noore mehe reaktsioon muutus. Ta muutus avatuks, võttis vastu palve ja tahtis rohkem kuulda. Põhisõnum on selge: uuenemine nõuab õpetatavust. Inimene, kes tahab rohkem Jumalat, peab olema valmis laskma Jumalal ka teda ennast ümber kujundada.

Alistumise palve

Üks mees tuli ärkamisele kaugelt. Tal oli ainult mõni tund aega, enne kui ta pidi tagasi sõitma ja tööle naasma. Kui temalt küsiti, mida ta Issandalt tahab, vastas ta: „Ma ei tea, mida ma vajan, aga mida iganes Issandal minu jaoks on, seda ma tahan.”

See on väga tugev usalduse ja alistumise palve. See ei alga üksikasjaliku nõudmiste nimekirjaga. See algab usaldusega. Inimene tunnistab, et Jumal teab paremini kui tema. Ta ei pea kohtumist Jumalaga kontrollima; ta tahab lihtsalt seda, mida Jumal tahab anda.

Selline sisemine hoiak on vaimulikuks uuenemiseks hädavajalik. Usklik tuleb Jumala ette avatud kätega ja ütleb: „Issand, ma ei pruugi täielikult mõista oma vajadust, aga ma tahan seda, mis Sul minu jaoks on.” Selline palve loob ruumi Jumala tööle, mis ületab inimlikud ootused.

Jumala headus on suurem, kui oskame ette kujutada

Üks juhtidest tunnistas hiljem, et ta ei mõistnud, kui palju Jumal tahtis teha. See on kristlikus elus sageli nii. Usklikud võivad kogeda mingit mõõtu Jumala headusest ja arvata, et see ongi kogu and. Kuid Jumala headus on suurem kui inimlik kujutlusvõime.

Me alahindame Jumalat sageli. Me mõtleme, et oleme juba piisavalt näinud, piisavalt saanud või piisavalt mõistnud. Kuid Jumala eesmärgid on suuremad kui see, mida me oskame paluda, mõelda või ette kujutada. Ärkamine meenutab kogudusele, et Jumal ei ole piiratud inimlike ootustega.

Õige vastus ei ole kontroll, vaid avatus. Jumal võib tegutseda vaikselt või väeliselt, äkki või järk-järgult, isiklikult või kogukondlikult. Kogudus peab õppima Tema ligiolu ära tundma, Tema Vaimuga koostööd tegema ja jääma alandlikuks Tema saladuse ees.

Mida tuleb kindlasti meelde jätta

• Jumal tegutseb maailmas alati ning palve on osalemine Tema töös.
• Ärkamine võib alata ootamatult, täiesti tavalistes oludes.
• Kristlik usk vajab nii teadmisi Jumalast kui ka elavat kohtumist Jumalaga.
• Usklikud peavad tunnistama mitte ainult pattu, vaid ka koormaid, mis aeglustavad vaimulikku kasvu.
• Jumala vägi väljendub sageli leebuse, kaastunde ja rahu kaudu.
• Palveteenistus peab olema tähelepanelik, alandlik ja tundlik Püha Vaimu suhtes.
• Jumal toob vabadust, tervenemist, vabastust, uuenemist ja värsket kutsumist.
• Jumalalt uue vastuvõtmine tähendab valmisolekut muutusteks.
• Alistumise palve kõlab nii: „Issand, mida iganes Sul minu jaoks on, seda ma tahan.”

Kokkuvõte

Kristlik elu on pidev kutse sügavamale osalemisele Jumala töös. Ärkamine ei ole ainult sündmus, mida meenutada; see on märk sellest, mida Jumal võib taas teha. Varasemad kohtumised Jumalaga meenutavad usklikele, et Tema ligiolu, vabadus ja vägi on kättesaadavad ka praegu.

Palve avab südame Jumala algatusele. Pihtimine eemaldab selle, mis takistab lähedust Temaga. Alandlikkus võimaldab usklikel võtta vastu Tema uut tööd. Kogudus on kutsutud ootama Jumala ligiolu, teenima teisi palves ja jääma avatuks Püha Vaimu värskele liikumisele.