📙  Loeng 4: Jeesus ja kahtlejad

„Nad kummardasid teda, aga kahtlesid”: Matteuse 28:17 selgitus

Sissejuhatus: kummaline rida kuulsas kirjakohas

Matteuse 28:16–20 on üks tuntumaid kirjakohti Uues Testamendis. Seda nimetatakse sageli „suureks misjonikäsuks”. Selles kohtub ülestõusnud Jeesus oma jüngritega Galilea mäel, ütleb neile, et temale on antud kõik meelevald, ja saadab nad tegema jüngriteks kõik rahvad.

Vahetult enne seda, kui Jeesus räägib, lisab Matteus ebatavalise lause:

„Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad teda, aga mõned olid kahevahel.” (Matteuse 28:17)

See lühike lause on tekitanud palju arutelu. Erinevad piiblitõlked annavad selle tavaliselt edasi kujul „aga mõned kahtlesid” või „mõned olid kõhkleval seisukohal”. Paljud lugejad küsivad: kes kahtlesid? Millist kahtlust Matteus kirjeldab? Miks mainida seda just sellel võtmehetkel?

Keith H. Reevesi artikkel uurib selle salmi kohta kahte peamist küsimust:

1. Kes on need, kes kahtlevad?
2. Mida tähendab siin „kahtlus”?

Reeves väidab, et salmi tuleks mõista nii: kõik jüngrid kummardasid Jeesust ja samal ajal kõik nad ka mingil viisil kahtlesid. Seejärel selgitab ta, et see „kahtlus” ei ole täielik uskmatus, vaid väikese ja kõikuva usu märk. Lõpuks näitab ta, et Jeesus annab nendele kahtlevatele jüngritele siiski ülesande ja tõotab olla nendega.

1. Kes kahtleb?

1.1 Põhivõimalused

Kõigepealt vaatleb Reeves, kellele viitab „nad” väljendis „nad kahtlesid”. Võimalusi on mitu:

• „Nad” võib viidata mõnele teisele rühmale, mitte üheteistkümnele jüngrile.
• See võib tähendada, et „mõned jüngritest” kahtlesid, kuid mitte kõik.
• Või võib see tähendada, et kogu jüngrite rühm kahtles.

Grammatiliselt näivad kõik kolm võimalust esmapilgul võimalikud. Kuid Reeves ütleb, et kui pöörame tähelepanu sellele, kuidas Matteus kirjutab, muutuvad mõned võimalused vähem veenvaks.

1.2 Mitte teine rühm

Kas „nad kahtlesid” võiks viidata mõnele teisele rühmale kui üheteistkümnele jüngrile? Reeves ütleb, et see on kõige nõrgem võimalus. Matteus ütleb 16. salmis selgelt, et „need üksteist jüngrit” tulid mäele, ja enne 17. salmi ei muutu alus. Miski selles lõigus ei viita sellele, et äkki ilmuks teine rühm.

Reeves uurib ka seda, kuidas Matteus kasutab siin esinevat kreekakeelset väljendit, mida sageli tõlgitakse „aga nemad…”. Ta märgib, et Matteus kasutab seda konstruktsiooni kakskümmend neli korda meessoost vormiga ja üks kord naissoost vormiga. Iga kord viitab see tagasi juba mainitud alusele, mitte uuele, teistsugusele inimrühmale.

Matteus ei kasuta seda kunagi tähenduses „teised” ehk teistsuguse inimrühma kohta.

Seetõttu järeldab Reeves, et „nad kahtlesid” peab viitama tagasi 16. salmis mainitud üheteistkümnele jüngrile, mitte mõnele teisele rühmale.

1.3 „Mõned neist” või kogu rühm?

Alles jääb teine küsimus: kas Matteus mõtleb, et ainult mõned jüngritest kahtlesid, või kõik? Paljud tõlkijad ja teadlased on mõistnud seda nii, et „mõned” jüngritest kahtlesid. Osalt toetub see viidegrammatikale (Blass-Debrunner-Funk), mis soovitab, et see kreeka konstruktsioon võib toimida mustris „ühed… aga teised…”.

Reeves näitab siiski, et selles grammatikas toodud näited ei sobi tegelikult Matteuse 28:17 mustriga. Sellistes kohtades nagu Matteuse 13:4 (tähendamissõna külvajast) ja 16:14 (inimeste arvamused Jeesuse kohta) kasutab Matteus lisasõnu („teine”, „mõned”, „muu”), et teha väga selgeks, kui ta mõtleb erinevaid rühmi. Neid lisasõnu Matteuse 28:17-s ei ole.

Seejärel vaatleb Reeves kõiki Matteuse kasutusi selle „nad… aga nad…” konstruktsiooniga. Ta näitab, et see viitab alati tagasi varem mainitud rühmale ja väga sageli selgelt kogu rühmale. Näited on:

• tähetargad (2:9)
• jüngrid (4:20, 4:22; 14:17; 15:34; 16:7, 16:14)
• deemonid (8:32)
• pimedad mehed (9:31; 20:31)
• töölised viinamäel (20:5)
• pulmakülalised (22:5)
• naised haua juures (28:9)
• sõdurid (28:15)

Sama muster esineb usuliste juhtide ja rahvahulkade puhul. Näiteks kui ülempreestrid ja kirjatundjad annavad Heroodesele vastuse selle kohta, kus Messias sünnib, kirjutab Matteus „nemad ütlesid” (2:5). Kui Juudas tagastab vere hinna, ütlevad „nemad”: „Mis see meisse puutub?” (27:4). Kui rahvahulgad valivad Barabase ja hüüavad: „Löö ta risti!”, ütleb Matteus taas, et „nad” vastasid, ja täpsustab seejärel, et kaasatud oli „kogu rahvas”.

Kõigis neis lõikudes viitab „nad” rühmale tervikuna. Mõnikord räägib või tegutseb üks või mõni inimene, kuid Matteus käsitleb neid rühma esindajatena. Rühm toimib loos ühe tegelasena.

Selle järjekindla mustri põhjal väidab Reeves, et Matteuse 28:17 tuleks lugeda samamoodi: „nad kahtlesid” viitab jüngritele kui rühmale. Rühmana nad kahtlesid. Kui Matteus oleks tahtnud esile tõsta väiksemat alarühma või täiesti teist rühma, oli tal selle ütlemiseks selgeid viise, kuid ta ei kasutanud neid.

Seetõttu on parim tõlge:

„Ja kui nad teda nägid, kummardasid nad, aga nad kahtlesid.”

See tähendab, et samad inimesed, kes kummardasid, olid ka need, kes kahtlesid.

2. Mida tähendab „kahtlus” Matteuse 28:17-s?

Olles otsustanud, et kaasatud on kõik jüngrid, pöördub Reeves teise põhiküsimuse juurde: millist „kahtlust” Matteus kirjeldab? Aastate jooksul on pakutud palju selgitusi. Mõned ütlevad, et jüngrid olid nähtu pärast hämmeldunud. Teised arvavad, et nad kahtlesid, kas see on tõesti Jeesus, või kas nad peaksid teda kummardama, või kas temale allumine toimib, või muretsesid selle pärast, kuidas Jeesus neid vastu võtab.

Reeves märgib, et tegusõna „kahtlesid” on Matteuse 28:17-s sihitu. See tähendab, et sellel ei ole otsest sihitist; Matteus ei ütle, milles nad kahtlesid. Seetõttu väidab Reeves, et me ei peaks lisama konkreetset sihitist („nad kahtlesid selles või tolles”), kui Matteus ise seda ei tee. Ta peab otsese sihitise puudumist tahtlikuks. Matteus tahab, et märkaksime kahtluse olemasolu, kuid ta ei määratle selle täpset fookust.

2.1 Selle sõna ainus teine kasutus

Seejärel märgib Reeves midagi väga olulist: see konkreetne kreeka tegusõna „kahtlema” esineb kogu Uues Testamendis ainult kaks korda – siin Matteuse 28:17-s ja varem Matteuse 14:31-s. Matteuse 14:22–33 kõnnib Jeesus vee peal jüngrite paadi poole. Peetrus astub paadist välja ja kõnnib vee peal Jeesuse poole. Kui ta näeb tuult, hakkab ta kartma, vajub ja hüüab: „Issand, päästa mind!” Jeesus sirutab kohe käe, haarab temast kinni ja ütleb:

„Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” (Matteuse 14:31)

Selles lauses seob Jeesus „nõdra usu” otseselt „kahtlusega”. Peetruse probleem ei ole selles, et tal pole üldse usku. Tema esialgne samm paadist välja on usu tegu. Ka tema hüüe „Issand, päästa mind” näitab usku. Kuid tema usk on nõrk ja variseb surve all kokku. Hirm ja segadus panevad ta kõhklema ja fookust kaotama.

Reeves pakub, et Peetruse kogemus Matteuse 14-s on tüüpiline jüngritele tervikuna. Kui Jeesus ja Peetrus paati tagasi jõuavad, „kummardasid need, kes olid paadis, teda”. Kummardamine ja kahtlus on samas loos koos. See vastab sellele, mida näeme Matteuse 28:17-s: kummardamine ja kahtlus koos.

2.2 Kahtlus kui „väike usk”

Matteuse 14 põhjal järeldab Reeves, et Matteuse evangeeliumis on „kahtlus” tihedalt seotud „väikese usuga”, mitte täieliku uskmatusega. Kahtlus ei tähenda, et jüngrid oleksid Jeesuse hüljanud. See tähendab, et kuigi nad tõesti usaldavad teda, on nende usk siiski ebatäiuslik ja kergesti kõigutatav. See kõigub, kui olukorrad on hirmutavad või segadust tekitavad.

Seega, kui jüngrid Matteuse 28:17-s kummardavad ja siiski „kahtlevad”, ei ole nad uskmatud, kes salaja Jeesuse hülgavad. Nad on „väikese usuga” usklikud, endiselt kujunemises, kellel on raske kindlaks jääda isegi siis, kui nad tunnistavad, et Jeesus on Issand. Nad kummardavad teda siiralt, kuid nende sisemine kindlus ei ole veel täielikult kinnistunud.

See selgitab, kuidas kummardamine ja kahtlus võivad eksisteerida samades inimestes korraga. Nende kummardamine näitab, et nad tunnevad ära, kes Jeesus on. Nende kahtlus näitab, et nende usaldus on endiselt nõrk ja ebastabiilne.

3. Miks Matteus mainib siin kahtlust

Mõned tõlgendajad on püüdnud seda pinget vältida, jagades jüngrid kaheks rühmaks: need, kes kummardavad, ja need, kes kahtlevad. Reeves väidab, et selline lähenemine ei sobi Matteuse grammatika ega stiiliga. Matteus jätab kummardamise ja kahtluse teadlikult kõrvuti, samasse lausesse, seotuna sama „nemad”-ga.

Reeves pakub, et see on osa Matteuse laiemast pildist jüngerlusest. Kogu evangeeliumi vältel järgivad jüngrid Jeesust, kuulavad tema õpetust ja osalevad isegi tema teenimises, kuid ometi näitavad nad korduvalt „väikest usku”, segadust ja hirmu. Neid esitatakse tõeliste jüngritena, kuid kindlasti mitte täiuslikena.

Lisades Matteuse 28:17-s märkuse kahtluse kohta, jääb Matteus selle kujutusega kooskõlla. Isegi kõige lõpus – pärast ülestõusmist, Jeesuse suure lõpliku ülesande andmise hetkel – on jüngrid endiselt kummardamise ja kõikumise segu.

See realistlik pilt teenib olulist eesmärki. Varakristlastel, kes Matteust kuulsid või lugesid, olid tõenäoliselt ka omad hirmu ja ebakindluse võitlused. Näidates, et ka algsed jüngrid kogesid „väikest usku”, võimaldab Matteus oma lugejatel nendega samastuda. Nad võivad näha oma olukorda peegeldumas jüngrite võitlustes.

4. Mida Jeesus teeb kahtlevate jüngritega

Reeves lõpetab keskendumisega sellele, mida Jeesus järgmisena teeb. Pärast seda, kui Matteus märgib, et jüngrid kummardasid ja kahtlesid, astub Jeesus ligi ja kõneleb:

• Ta kuulutab, et temale on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.
• Ta käsib neil minna ja teha jüngriteks kõik rahvad, neid ristides ja õpetades pidama kõike, mida ta on käskinud.
• Ta tõotab olla nendega alati, ajastu lõpuni.

Silmatorkav on see, mida Jeesus ei tee. Ta ei noomi neid siin nende kahtluse pärast. Ta ei lükka misjonikäsku edasi, kuni nende usk tugevamaks saab. Ta ei jaga rühma, eraldades „ustavad” jüngrid „kahtlevatest”.

Selle asemel usaldab ta oma missiooni just sellele jüngrite rühmale, kes kummardab ja kahtleb samal ajal. Nende „väike usk” ei tee neid läkitamiseks kõlbmatuks. Missiooni teeb võimalikuks Jeesuse enda meelevald ja tema tõotus olla nendega, mitte jüngrite sisemise kindluse täiuslikkus.

Reeves võtab selle kokku nii: Matteuse evangeeliumis ei kõrvalda isegi ülestõusnud Jeesuse nägemine „kahtluse” või „väikese usu” võimalust. Ometi annab Jeesus jüngritele ülesande teha jüngriteks kõik rahvad ja annab neile kinnituse oma püsivast kohalolust.

5. Miks see on oluline

Reevesi uurimusel on tänapäeva lugejatele olulised tagajärjed.

Esiteks näitab see, et kahtlus kõikumise või „väikese usu” tähenduses ei ole jüngriks olemise vastand. Matteuse 28 üheteistkümme jüngrit on tõesti jüngrid.

Nad kuuletuvad Jeesuse korraldusele minna mäele. Nad kummardavad teda kui ülestõusnud Issandat.

Ja ometi ütleb Matteus meile otse, et nad kahtlesid.

Teiseks õpetab see, et Jeesus töötab päris, ebatäiuslike inimestega. Ta ei oota enne oma järgijate kutsumist ja läkitamist täiesti hirmuvaba, täielikult küpset usku. Suur misjonikäsk antakse inimestele, kelle usk on ehtne, kuid habras.

Kolmandaks julgustab see lugejaid, kes võitlevad kahtlusega. Kui varased jüngrid võisid isegi ülestõusnud Jeesust nähes kummardada ja samal ajal omada „väikest usku”, siis ei ole tänapäeva usklikud, kes maadlevad küsimustega, üksi. Nende kogemus ei ole kummaline ega ainulaadselt häbiväärne. Tegelikult võis Matteus lisada selle detaili just selleks, et lugejad tunneksid end loos ära ja kuuleksid siiski Jeesuse kutset ja tõotust.

Lihtsalt öeldes võib Reevesi sõnumit Matteuse 28:17 kohta väljendada nii:

• Jüngrid võivad kummardada ja kahelda samal ajal.
• Kahtlus, mõistetuna „väikese usuna”, ei tühista jüngerlust.
• Jeesus usaldab oma missiooni ikkagi sellistele jüngritele ja tõotab olla nendega.

Kokkuvõte:

Isegi kui sinu usk tundub väike ja kõikuv, kutsub Jeesus sind ikkagi teda järgima ja tõotab olla sinuga. Sinu kahtlused ei kustuta sinu kutsumist; need lihtsalt näitavad, et sinu usk on veel kasvamas.