📜 [ET] Loengu konspekt - 2

Asbury ärkamise viis palvet

Palve ei ole ainult üks tegevus või üks kindel vorm. Kristlik palve sisaldab mitut südame liikumist: ootamist, küsimist, eestpalvet, eristamist, pihtimist, pühendumist ja ühist palvetamist. Kui mõistame palve erinevaid vorme, aitab see paremini märgata, kuidas Jumal erinevatel aegadel ja erinevates olukordades tegutseb.

Asbury ärkamist ei saa seletada üheainsa põhjusega. See ei olnud ühe meetodi, ühe juhi või ühe tehnika tulemus. Selle ümber oli palju erinevat palvet, palju Jumala otsimist ja palju kuulekuse hetki. Need palved valmistasid teed, kaitsesid seda, mida Jumal tegi, aitasid vastata praktilistele ja vaimulikele vajadustele ning hoidsid tähelepanu Kristusel, mitte inimlikul esinemisel.

Palve ja ärkamise vili

Ärkamine kandis tegelikku vaimulikku vilja. Kogudusse tuli uusi inimesi, inimesed said päästetud ning positiivsed mõjud jätkusid ka pärast kõige intensiivsemaid kogunemisi. Ülikoolilinnakus alustati pärast seda 24/7 palvetoaga. See näitab, et ärkamine ei ole ainult tugev vaimulik sündmus, vaid võib viia ka püsivate praktikate ja harjumusteni, mis kujundavad kogukonda edasi.

Selle aja jooksul tuli kohale üliõpilasi väga paljudest ülikoolidest. Esindatud oli peaaegu kolmsada erinevat ülikooli. See on oluline, sest ülikool erineb kohalikust kogudusest. Kui ärkamine toimub koguduses, on loomulik soov sageli koguda võimalikult palju inimesi sellesse paika. Ülikooli olemus on aga saata üliõpilasi välja. Üliõpilased on seal vaid teatud aja ning lähevad seejärel paljudesse erinevatesse paikadesse, kutsumustesse ja teenimistöödesse.

Selles mõttes ei puudutanud Asbury ärkamine ainult seda, mis toimus ülikoolilinnakus. See puudutas ka seda, mida Jumal võiks teha nende üliõpilaste kaudu pärast seda, kui nad saadetakse laiali. Jumala töö ühes paigas sai seemneks paljude teiste paikade jaoks.

Eelnev palve: tee valmistamine

Esimene palvevorm on eelnev palve. See on palve, mis läheb millegi ees. See on rohkem kui sissejuhatus; see on palve, mis valmistab teed sellele, mis on tulemas. Ristija Johannes eelnes Jeesusele ja valmistas Temale teed. Samal viisil valmistab eelnev palve vaimulikku pinnast Jumala tööks.

Luuka evangeeliumi 2. peatükis on Siimeoni ja Hanna lood templis. Nad ootasid, palvetasid ja elasid ootuses, et Messias tuleb. Nende palve ei olnud passiivne. See oli püsiv, lootusrikas ja rajatud Jumala tõotustele. Nad uskusid, et Jumal on rääkinud ja Tema tõotused täituvad.

Ka Asburys oli ärkamise ajalugu. Aastate jooksul oli koolis toimunud mitu ärkamist. See ajalugu lõi ootuse. Inimesed said öelda: „Jumal on siin varem tegutsenud; Ta võib seda jälle teha.” Jumala varasem töö sai põhjuseks palvetada usus Jumala uuendava töö pärast.

Sama põhimõtet võib näha ka teistes paikades, kus on ärkamise ajalugu. Kui kogudus, linn või rahvas on minevikus näinud Jumalat väeliselt tegutsemas, võib see mälestus saada kutseks palvele. Palveks saab: „Issand, me oleme näinud Sind sellisel viisil tegutsemas. Tule ja tee seda jälle.”

Püsiv palve ja ootus

Kolossa kirja 4. peatükk kutsub usklikke olema püsivad palves ja valvama tänuga. Püsivus tähendab, et usklikud jätkavad Jumala otsimist ega anna kiiresti alla. See on püha Jumala poole püüdlemine: „Issand, me tahame leida selle, mis Sul meie jaoks on. Me otsime Sind palves.”

Kristlikus palves räägitakse sageli usust ja uskumisest, kuid ootus aitab nende sõnade tähendust selgemalt mõista. Paljud kristlased ütlevad: „Ma usun,” kuid kui nad palvetavad, ei oota nad tegelikult, et Jumal midagi muudaks. Tõeline usk sisaldab ootust. See küsib: „Mida ma ootan, et Jumal teeb, kui ma palvetan?”

Eelnev palve kannab sellist ootust. See usub, et Jumal võib tegutseda, et Jumal võib midagi esile kutsuda ning et Jumala mineviku ustavus osutab tuleviku võimalusele. See ei kohtle ärkamist ajaloolise reliikviana. See näeb minevikku tunnistusena, mis kutsub praegust põlvkonda palvele.

Jumalale Tema tõotuste meenutamine

Üks eelneva palve osa on Jumalale meenutada seda, mida Ta on öelnud ja teinud. 2. Moosese raamatu 32. peatükis, kui Iisrael tegi pattu kuldvasikaga, hüüdis Mooses Jumala poole rahva eest. Ta meenutas Jumalale Tema tõotusi ja palus, et Jumal rahvast ei hävitaks. Seda ei tehta sellepärast, et Jumal unustaks, vaid sellepärast, et lepinguline palve toetub Jumala enda iseloomule ja sõnale.

Apostlite tegude 4. peatükis on sarnane näide. Varakogudus palvetas julgelt ja palus, et Jumal sirutaks oma käe tervendamiseks ning teeks tunnustähti ja imesid Jeesuse nimes. Nad ei näinud Jumala väge ainult minevikku kuuluvana. Nad palusid, et Jumal tegutseks taas nende endi ajal.

Tänapäeva usklike jaoks ei ole varasemad ärkamised ja Jumala varasemad teod ainult ajaloolised mälestused. Need saavad meeldetuletusteks ja kutseteks. Me võime palvetada: „Issand, Sa oled seda varem teinud. Aita meil näha Sinu tööd jälle. Ilmuta oma väge, taasta oma rahvas ja austa Jeesuse nime.”

Palve, mis ei anna alla

Luuka evangeeliumi 18. peatükis räägib Jeesus loo visast lesknaisest. Jeesus alustas seda lugu selleks, et õpetada oma jüngreid alati palvetama ja mitte alla andma. See on loo keskne mõte. Tekst puudutab ka õigluse ja Jumala riigi tuleku teemasid, kuid selle otsene eesmärk on õpetada püsivust palves.

Mõned inimesed arvavad, et tugev usk tähendab ühe korra palvetamist ja seejärel mitte enam küsimist. Jeesus aga õpetab oma jüngreid jätkama palvetamist. Püsivus ei ole uskmatuse märk. Püsivus on keeldumine lõpetada Jumala otsimine siis, kui asi on oluline ja kui me usume, et Jumal kutsub meid jätkama.

Püsivalt palvetada tähendab jääda koorma juurde. See tähendab tuua vajadus ikka ja jälle Jumala ette, otsida Tema palet ja usaldada Tema headust ka siis, kui vastus ei tule kohe.

Eestpalve: palve kaitse ja vajaduste pärast

Eestpalve on palve teiste inimeste ja olukordade eest. Asbury ärkamise ajal tähendas eestpalve nii palvet kohalolijate eest kui ka palvet kogu paiga ja kõige toimuva üle. Inimesed palvetasid vaimuliku kaitse pärast, häirimise eest hoidmise pärast ja selle pärast, et Jumala eesmärgid võiksid jätkuda.

Eestpalve vastab vajadustele. Mõned vajadused on sügavalt vaimulikud, kuid teised on väga praktilised. Kui kümned tuhanded inimesed kogunevad ühte paika, vajavad nad toitu, tualette, korraldust, turvalisust ja võimalust ruumi siseneda ning seal liikuda. Ka need praktilised vajadused said palve teemaks.

Filiplastele 4:19 õpetab, et Jumal täidab oma rahva vajadused oma rikkust mööda Kristuses Jeesuses. Eestpalve toob vajadused Jumala ette ja palub Temalt tarkust, ressursse, inimesi ja lahendusi. See tunnistab, et miski ei ole liiga tavaline, et seda Issanda ette tuua.

Eestpalve ja eristamine

Eestpalve on seotud ka eristamisega. Jaakobuse 1:5 ütleb, et kui kellelgi puudub tarkus, siis ta palugu Jumalalt, kes annab kõigile heldelt. Palves küsivad usklikud Jumalalt, mida Ta teeb, kuidas Ta tegutseb ja kuidas nemad peaksid vastama.

Eristamine on eriti oluline keerulistes olukordades. Mõnikord toob Jumal lunastust ka valusate või ootamatute olukordade kaudu. Katkine suhe, kriis või hirmutav sündmus võib saada avauseks lepitusele ja tervenemisele. See ei tähenda, et kuri oleks hea, vaid seda, et Jumal suudab ka raskete olukordade keskel lunastavalt tegutseda.

Eestpalve aitab usklikel näha sündmuste pealispinnast sügavamale. See küsib: „Issand, mida Sina siin teed? Kuidas me saame teha koostööd Sinu lunastava eesmärgiga?”

Palveteenistus ja Kristuse edasiandmine

Palveteenistus ehk altariteenistus tähendab isiklikku palvetamist teiste inimestega ning nende teenimist Jumala ligiolus. Selline teenistus peab edasi andma Kristust mitte ainult sõnade, vaid ka hoiaku, hääletooni ja iseloomu kaudu.

Matteuse 11:28–30 on oluline Kristuse iseloomu mõistmiseks. Jeesus kutsub vaevatuid ja koormatuid enda juurde hingamist leidma ning kirjeldab ennast tasase ja südamelt alandlikuna. Seepärast peavad need, kes teiste eest palvetavad, peegeldama Kristuse lahkust ja leebust.

Paljud inimesed on saanud palveteenistuses haiget. Mõnele on öeldud: „Sul ei ole piisavalt usku” või „Kui sa rohkem usuksid, siis sa saaksid terveks.” Selle asemel et palvest saaks tervendav kogemus, on sellest saanud häbi või valu paik. Kristlik palveteenistus ei tohi sellise iseloomuga olla.

Palves teenimine tähendab püha hetke hoidmist. Hoidmine tähendab hoolitsemist selle eest, mida Püha Vaim teeb. Eesmärk ei ole hetke kontrollida, inimest domineerida ega vaimulikku väge näidata. Eesmärk on luua ruum, kus Püha Vaim saab vabalt tegutseda.

Püha Vaimu tööga ühinemine

Apostlite tegude 10:38 kirjeldab Jeesust kui Teda, kelle Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, ning kes käis mööda maad, tegi head ja tervendas kõiki, kes olid kuradi võimuses, sest Jumal oli Temaga. See salm seob kokku headuse, tervendamise, vabastamise ja Jumala ligiolu.

Jeesust ei tuntud ainult tervendajana ega ainult vabastajana. Teda tunti ka heana. Tema iseloom oli oluline. Samamoodi peavad need, kes teenivad Vaimu väes, peegeldama ka Jeesuse headust.

Iseloom ei ole teenimises teisejärguline. Tähtis on, kuidas me räägime, kuidas kohtleme inimesi ja kas peegeldame Kristuse armastust. Kui inimesed kohtuvad kristlike teenijatega, peaksid nad neis ära tundma midagi Jeesuse kaastundest, alandlikkusest ja lahkusest.

Pühendumine: puhas süda ja puhtad motiivid

Pühendumine tähendab täielikku eraldamist Jumala eesmärkide jaoks. Asbury ärkamise ajal jätkus ülistus ööd ja päevad ning ülistusjuhte oli pidevalt vaja. Ärkamise alguses pakkus üks inimene end appi ülistust juhtima, kuid kiiresti sai selgeks, et tema stiil ei sobinud sellega, mida Jumal selles paigas tegi. See mõjus pigem esinemise ja enese esiletõstmisena kui alandliku ja tähelepaneliku teenimisena.

Selle tulemusena loodi lava taha pühendumise ruum. Need, kes pidid ülistust juhtima või avalikult rääkima, läksid kõigepealt sinna palvele. Eesmärk oli eristada, kas see on õige inimene, õige aeg ja õige viis teenimiseks. Mõnikord öeldi inimestele, et see ei ole nende jaoks õige hetk. Teinekord puudutas Jumal inimesi selles palveruumis väga sügavalt.

Pühendumine küsib: „Kuidas ma saan tulla Issanda ette puhta südame ja puhaste motiividega?” See küsimus ei ole ainult laval teenivate inimeste jaoks. See puudutab kõiki eluvaldkondi. Isegi sotsiaalmeedia võib panna südame ja motiivid proovile, sest sellest võib kergesti saada enese esiletõstmise, võrdlemise või jagatud tähelepanu paik.

Pühendumine tähendab öelda: „Ma annan ennast täielikult Jumala eesmärgile. See kuulub Jeesusele Kristusele. See on Tema jaoks kõrvale pandud.”

Pühendumine, pihtimine ja alandlikkus

Pühendumine loob ruumi pihtimiseks. Pihtimine ei puuduta ainult ilmselgeid või raskeid patte. Sageli tähendab see nende valdkondade äratundmist, kuhu me ei ole lasknud Jeesust täielikult keskmesse. Me võime hoida midagi Jumala eest tagasi. Pihtimine nimetab selle vastupanu ja annab asja täielikult Kristusele.

Pühendumine nõuab ka alandlikkust. Need, kes ärkamise ajal lavalt rääkisid, ei palvetanud ainult selle eest, et inimesed võtaksid sõnumi vastu. Nad palvetasid ka selle eest, et nad ise räägiksid alandliku südamega. Küsimus ei olnud ainult tulemuslikkuses, vaid hoiakus Jumala ees.

Ülikooli president näitas seda alandlikkust. Kui ta rääkis, ei rõhutanud ta oma tiitlit ega tähtsust. Ta tutvustas end lihtsalt inimesena, kes töötab ülikoolis. Teised tuntud teadlased, autorid ja kõnelejad teenisid vaikselt korrapidajate, uksehoidjate ja eestpalvetajatena. Mõned seisid rõdu nurkades ja palvetasid kogu ruumi eest, nõudmata kordagi mikrofoni või avalikku tunnustust.

See on tõelise pühendumise tunnus: olla rõõmus, et Jumal saab austatud, isegi kui keegi teine on nähtav ja mina jään varjatuks. Alandlikkus ütleb: „Ma ei vaja, et see toimuks minu kaudu või minu eelistatud viisil. Ma tahan, et Jeesuse nimi oleks ülendatud.”

Ühine palve ja kogukondlik vastus

Ühised palved olid palved, mida juhiti lavalt ja milles kogu kogudus osales. Need ei olnud lihtsalt ühe inimese palved, mida teised kuulasid. Inimesi kutsuti pöörduma üksteise poole, palvetama väikestes rühmades ja vastama koos sellele, mida Jumal tegi.

Ühine palve aitab kogunenud kogukonnal aktiivselt osaleda. See võimaldab kogu ihul Jumalale vastata, selle asemel et jätta teenimine ainult laval olevatele inimestele. Samuti kinnitab see Pühakirja väärtusi, mis peaksid kujundama ärkamist: taastamine, meeleparandus, pihtimine, ühtsus ja armastus.

Katkiste suhete taastamine

Üks selle põlvkonna suuri vajadusi on katkiste suhete taastamine. Paljud inimesed elavad katkisuses perekondades, sõprussuhetes, laiendatud peredes ja kogudustes. Inimesed lõpetavad üksteisega rääkimise ning õigustavad seda lahusolekut ikka ja jälle.

Luuka 15. peatüki kadunud poja lugu on suhete taastamise lugu. Poeg pöördub tagasi, kuid isa jookseb samuti pojale vastu. Taastamine hõlmab liikumist mõlemalt poolelt. See ei ole ainult ühe inimese tagasitulek; see on lepitus, mille teevad võimalikuks arm, alandlikkus ja armastus.

Ärkamise ajal palvetas üks mees, et Jumal avaks ukse tema võõrdunud tütrega rääkimiseks. Kui ta palvetas, tuli tütar tema selja taha, pani käed tema õlgadele ja ütles, et on teda otsinud, sest tahab temaga rääkida. See oli taastamise hetk.

Mõnikord on raskem uskuda, et Jumal võib taastada suhte, kui uskuda, et Ta võib tervendada keha. Suhete katkisus võib olla sügav ja valus. Ometi kuulub taastamine Kristuse töö juurde oma rahva keskel.

Meeleparandus, pihtimine ja ühtsus

Meeleparandus tähendab ümberpöördumist. See tähendab äratundmist, et inimene liigub vales suunas, ning pöördumist tagasi Jumala poole. Meeleparandus muudab teekonda ja suunab inimese uuesti Issanda poole.

Pihtimine tähendab vale äratundmist ja nimetamist. See toob patu, vastupanu ja katkisuse Jumala valguse ette. Pihtimine on tihedalt seotud meeleparandusega, sest see, mis on tunnistatud, tuleb ka üle anda ja sellest tuleb pöörduda.

Ühtsus on samuti hädavajalik. Ühtsus ei tähenda ühetaolisust. See ei tähenda, et kõigil on sama isiksus, stiil, arvamus või taust. Ühtsus tähendab, et Jumala rahva keskel on armastus ja erinevused ei hävita osadust. Jumal tahab tegutseda oma rahva seas nii, et armastus hoiab neid koos.

Juhtimise paljusus ja ärkamise hoidmine

Intensiivse vaimuliku tegevuse aegadel peab juhtimine olema jagatud ja vastutav. Üks kaitsev tegur ärkamise ajal oli juhtimise paljusus. Otsuseid ei teinud üks inimene üksi. Pühendumise ruumis palvetasid rühmad koos nende eest, kes pidid lavale minema. Palveteenistuses aitasid mitmed juhid vajadusi märgata ja neile vastata.

See on oluline, sest kui üks juht surub peale oma isiklikke eelistusi, võib see tekitada probleeme. Siis võib asi muutuda rohkem ühe inimese tööviisiks kui tundlikkuseks Püha Vaimu suhtes. Jagatud juhtimine aitab kaitsta Jumala tööd kontrolli, uhkuse ja tasakaalutuse eest.

Ärkamise hoidmine tähendab Pühale Vaimule ruumi tegemist, laskmata korratusel, manipulatsioonil või enese esiletõstmisel võimust võtta. See nõuab alandlikkust, eristamist, vastutust ja valmisolekut teenida Jumala eesmärke, mitte isiklikke ambitsioone.

Kokkuvõte

Asbury ärkamisega seotud viis palvet näitavad, et palvel on mitu mõõdet. Eelnev palve valmistab teed. Püsiv palve ei anna alla. Eestpalve toob Jumala ette vajadused, kaitse ja eristamise. Palveteenistus annab Kristust edasi leebuse ja hoolimise kaudu. Pühendumine eraldab inimesed Jumalale puhta südame ja alandlike motiividega. Ühine palve kutsub kogu kogukonda koos vastama.

Kõigi nende palvete keskmes on üks igatsus: et Jumal saaks austatud ja Jeesuse nimi oleks ülendatud. Ärkamist ei kanna esinemine, kontroll ega inimlik tähtsus. Seda kannavad alandlikud südamed, ustav palve, armastus inimeste vastu ja avatus Püha Vaimu tööle.