Kristuse edasi andmine palveteenistuses

Palveteenistus ei tähenda ainult Jumala väe nähtavat avaldumist. See tähendab ka Jeesuse Kristuse ustavat esindamist. Neid kahte ei tohi teineteisest lahutada. Jeesuses kuuluvad Jumala vägi ja Jumala iseloom kokku. Tema teenimistöö näitab, et jumalik vägi ei ole vastuolus leebuse, lahkuse, alandlikkuse, kaastunde ja armastusega.

Kui vaimuannid lahutatakse teenija enda elu kujunemisest ja tervenemisest, võib teenimistöö muutuda ebaterviklikuks. Inimesel võivad olla tervendamise, prohvetliku teenimise või vaimuliku meelevalla annid, kuid ta võib samal ajal kanda tervenemata haavu, ebakindlust, uhkust või vajadust tõestada oma väärtust. Vaimuannid on olulised, kuid need ei loo inimese väärtust Jumala riigis. Meie väärtus tuleb Kristusest, kes suri meie eest ristil.

Seepärast peab palveteenistus ühendama kristliku iseloomu vaimuliku väega. Tähtis küsimus ei ole ainult: „Kas midagi väelist juhtus?” Sama oluline on küsida: „Kas Kristus anti hästi edasi?” Kui inimene saab palvet, kuid kogeb häbi, survet, hukkamõistu või manipuleerimist, siis ei ole Jeesuse iseloomu ustavalt esindatud.

Leebus ja lahkus kui alandlikkuse kuju

Matteuse 11:28–30 on keskne tekst kristliku teenimise vaimu mõistmiseks. Jeesus kutsub vaevatuid ja koormatuid enda juurde hingamist leidma. Ta ütleb, et Tema ike on hea ja Tema koorem kerge. Sageli rõhutatakse just seda tõotust, ja õigusega. Jumala järgimine ei ole mõeldud purustavaks koormaks.

Samas selgitab see kirjakoht ka, miks inimesed võivad Jeesuses hingamist leida: Ta on tasane ja südamelt alandlik. Alandlikkus ei ole ainult sisemine mõiste. Leebus ja lahkus näitavad, milline alandlikkus praktikas välja näeb. Kui alandlikkus on nagu luustik, siis leebus ja lahkus on ihu, mis teeb selle nähtavaks.

See on oluline igas juhtimise vormis. Vanemad, pastorid, õpetajad ja teenimistöö juhid kannavad päris vastutust. Nad ei saa lubada kõigel piiride ja juhatuseta toimuda. Ometi tuleb meelevalda kasutada leebuse ja lahkusega. Vanem võib juhtida kodu kindlalt ja olla siiski leebe. Pastor võib juhtida kogudust ja olla siiski lahke. Palvetaja võib palvetada meelevallaga ja olla siiski hell inimese suhtes, kes palvet vastu võtab.

Leebus tähendab hellust nende suhtes, kes on katki, nõrgad või võitlemas. See tähendab mõjutamist, mitte kontrollimist. Jeesus tervendas paljusid inimesi, kuid Ta ei kasutanud tervendamist selleks, et panna inimestele kohustusi. Ta ei öelnud: „Nüüd, kui ma sind tervendasin, pead sa minu teenimistööd toetama.” Ta usaldas, et Jumala armastus on tugevam kui surve või manipuleerimine.

Lahkus tähendab teenimist. Jeesus ütles, et Ta ei tulnud selleks, et Teda teenitaks, vaid et ise teenida. Inimesed kogesid Teda ligipääsetavana. Nad tulid Tema juurde palvetega, katkestasid Teda ja tõid Tema ette oma vajadused. See on tähelepanuväärne, sest inimesed reageerivad katkestamisele sageli halvasti. Jeesus jäi abivajajatele avatuks.

Kaastunne keset katkestust

Matteuse 14. peatükk annab tugeva näite Jeesuse kaastundest. Ristija Johannes oli hukatud. Johannes oli Jeesuse sugulane ja lähedane sõber. Jeesus tõmbus kõrvale üksildasse paika, tõenäoliselt selleks, et leinata ja olla üksi. Kuid rahvahulgad järgnesid Talle.

Jeesus oleks võinud öelda, et nad lahkuksid. Ta oleks võinud öelda, et Ta vajab aega leinamiseks. Selle asemel täitus Ta rahvahulki nähes kaastundega. Tema lein ei teinud Teda karmiks. Tema valu ei sulgenud Tema südant. Ta vastas katkestusele lahkuse, leebuse ja kaastundega.

See ei tähenda, et kristlikud juhid ei vajaks kunagi puhkust või piire. Küll aga ilmutab see Jeesuse südant. Isegi isikliku valu hetkel nägi Ta inimeste vajadust ja liikus nende poole. Tema kaastunne ei olnud ainult tunne; sellest sai tegu.

Mida kaastunne tähendab

Kaastunne tähendab teise inimese valu tunnetamist ja soovi tegutseda tema heaks. See on rohkem kui haletsus. See astub mingil määral teise inimese kannatusse sisse. Kui keegi räägib oma lugu, aitab kaastunne meil tajuda selle koorma raskust, mida ta kannab, ning igatseda tema tervenemist.

Kristlastel on üks väljakutse: me tunneme õiget ja valet ning teame, et valedel valikutel on tagajärjed. Seetõttu võime kiiresti kohut mõista. Kui keegi kannatab patuste või rumalate otsuste tagajärgede all, võime mõelda: „Ta oleks pidanud paremini teadma.” Üksikema, purjuspäi avarii teinud inimene või keegi, kes elab hävitavate valikute tagajärgedega, võib kergesti saada kaastunde asemel hukkamõistu osaliseks.

Kaastunne ei eita tõde ega vastutust. Kuid palveteenistuse hetkel näeb kaastunne kõigepealt inimese valu. See ütleb: „See peab olema väga raske. Kuidas saame aidata sellel inimesel liikuda tervenemise poole?” Kaastunne ei alga süü otsimisest. See algab halastusega vastamisest.

Jeesuse kaastunne ja Tema läkitus

Matteuse 7. peatükis, pärast mäejutlust, olid inimesed hämmastunud Jeesuse õpetusest. Matteuse evangeeliumi jätkudes hämmastuvad nad ka Tema väest: tervenemistest, vabastamistest ja isegi surnute ülesäratamisest. Jeesuse õpetus ja vägi näitasid, et Temas oli midagi teistsugust.

Matteuse 9. peatükis kuulutab ja tervendab Jeesus. Siis vaatab Ta rahvahulki ja näeb, et nad on vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ühiskonnas, kus lambad ja karjased olid tuttavad, oli see pilt väga kõnekas. Tänapäevases kontekstis võiksime öelda, et Jeesus nägi inimesi, kes olid täis ärevust, depressiooni, kurnatust, segadust ja hirmu.

Jeesus ei vastanud neile süüdistamisega. Ta ei öelnud: „Nad peaksid olema tänulikumad” või „Nad oleksid pidanud paremaid valikuid tegema.” Ta liikus kaastundes. Seejärel ütles Ta jüngritele, et lõikust on palju ja nad peaksid paluma töötegijaid lõikusele.

See näitab, et Jeesuse kaastunne ja Jeesuse läkitus kuuluvad kokku. Ta saadab töötegijaid, sest Ta on kaastundlik. Misjon ei anna luba rääkida karmilt lihtsalt sellepärast, et sõnum on tehniliselt õige. Tähtis on, mida me jagame, aga tähtis on ka see, kuidas me jagame. Tähtis on, mida me palvetame, aga tähtis on ka see, kuidas me palvetame.

Vabastamine leebuse ja lahkusega

Palvele tuli mees, kes oli olnud kristlane üheksa aastat. Enne kristlaseks saamist oli ta olnud seotud pimedate vaimulike praktikatega. Ka pärast pöördumist tundis ta oma elu kohal pimedust ja rõhumist. Ta oli käinud paljudes teenimistöödes, ärkamiskoosolekutel ja erilistel jumalateenistustel. Inimesed olid talle rääkinud palju erinevaid asju selle kohta, mis tema probleem on ja mida ta peaks tegema.

Asburys tuli ta palvele. Palvemeeskond kuulas tema lugu, pani käed tema peale ja palvetas tavalise häälega. Palve ajal hakkas ta kogema vabanemist. Ta tundis, kuidas midagi liigub ülespoole, ja lõpuks sai ta täiesti vabaks. Hiljem ütles ta, et palvetamise ajal tundusid palvetajate käed tema peal nagu tuli.

Kõige enam ei jäänud talle meelde hääletugevus, surve või vastandumine. Ta ütles, et oli käinud paljudes paikades, kuid keegi ei olnud teda kohelnud sellise leebuse ja lahkusega nagu seal. Ta ei teadnud õpetust, mida leebuse ja lahkuse kohta anti; ta tundis selle ära Püha Vaimu tunnistuse kaudu.

Paljud eeldavad, et vaimulik vägi kasvab siis, kui tõsta häält. Kuid vägi ei ole palvetaja hääle tugevuses. Vägi on Jeesuses. Vabastamine ei pea muutuma vaatemänguks. Inimesed võivad saada vabaks vaikse, kaastundliku ja Vaimu juhitud palve kaudu.

Jumala riik tegutseb altpoolt

Jeesus tuli maailma alandlikkuses. Ta sündis sõimes, madalas paigas. See ilmutab Jumala riigi teed. Maailm tegutseb sageli ülalt alla: staatuse, kontrolli ja võimu kaudu teiste üle. Jumala riik tegutseb altpoolt: alandlikkuse, teenimise ja armastuse kaudu.

Palveteenistuses tähendab see, et teenija ei pea hetke domineerima. Teenija ei pea tõestama oma väge ega tähtsust. Hoiak on lihtne: „Ma olen siin, et teenida ja aidata nii palju, kui suudan.” Selline alandlikkus loob ruumi Pühale Vaimule tegutsemiseks.

Ootus ja avatus

Palveteenistus vajab ootust ja avatust. Püha Vaim on kohal. Seetõttu ei pea teenija midagi ise esile kutsuma. Parem küsimus on: „Kuidas ma saan aeglustada ja mõista, mida Püha Vaim teeb?”

Sageli mõtleme, et peame midagi suurendama: intensiivsust, pingutust, hääletugevust või survet. Kuid palveteenistus nõuab sageli vastupidist. Meie peame vähenema, et Jeesuse Kristuse ligiolu saaks esile tõstetud. Teenija ei too Jumala väge kohale. Jumal on juba kohal ja tegutseb.

See muudab viisi, kuidas me palvetame. On aegu, mil tuleb käskida haigusel lahkuda või kurjal vaimul minna. Kuid ka siis on alus tähelepanelikkus Jumala suhtes. Palveks saab: „Issand, aita mul mõista, mida Sina selles olukorras teed, ja aita mul Sinu tööga ühineda.”

Jumala ligiolu Eedenist nelipühani

Kogu Pühakirja lugu näitab Jumala soovi elada oma rahva keskel. Eedenis tuli Jumal aeda, et käia koos Aadama ja Eevaga. See oli inimelu algne pilt: Jumal koos inimesega.

Hiljem käskis Jumal Moosese kaudu Iisraelil ehitada eluaseme, et Ta võiks elada nende keskel. Kogudusetelk ja tempel jätkasid Jumala ligiolu teemat oma rahva seas. Johannese 1:14 kirjeldab Jeesust kui Sõna, kes sai lihaks ja elas meie keskel. Liikumine on aiast kogudusetelgi ja templi juurde ning sealt Kristuse lihakssaamiseni.

Siis, Apostlite tegude 2. peatükis, tuleb Püha Vaim usklike peale. Jumala tuli ei ole enam ainult mäel või ühes pühas paigas. Jumala tuli laskub inimeste peale. Püha Vaim on Jumala rahvas ja Jumala rahva peal. Jumala ligiolu ei ole kaugel; Ta on oma rahvaga ja tegutseb nende kaudu.

Täna võib olla muutuse päev

Ootus tähendab uskumist, et muutus on alati võimalik. Tiigi ääres olnud mees oli oma seisundis olnud kolmkümmend kaheksa aastat. Ta ei ärganud sel päeval teadmisega, et just täna tõuseb ta püsti ja kõnnib. Ta oli oma olukorraga nii harjunud, et tema esimene vastus oli selgitus, miks muutus ei saa toimuda: tal ei olnud kedagi, kes aitaks ta vette.

Inimesed teavad sageli palju põhjuseid, miks asjad ei saa muutuda. Nad võivad öelda: „Ma lihtsalt olen selline” või „Mu elu on alati selline olnud.” Küsimus võib olla füüsiline, emotsionaalne, suhteline, rahaline või vaimulik. Kuid Jeesuse hoiak kannab lootust: täna võib olla muutuse päev.

Üks mees oli võtnud antidepressante üle kümne aasta ja uskus, et see on lihtsalt see, kes ta on. Kui ta altari juures palvetas, kuulis ta Issandat ütlemas: „Sa ei vaja seda enam. See ei ole sinu identiteet.” Ta koges tervenemist. See tunnistus ei ole üldine juhis kõigile ravimite lõpetamiseks; see on tunnistus sellest, et Jumal võib tuua vabadust väga isiklikul viisil.

Aidata inimestel kogeda Jumala ligiolu

Kui inimene saab palvet, peaks ta tajuma, et Jumal on kohal. Mõnikord saavad inimesed silmapilkselt terveks ja see on imeline kingitus. Kuid isegi siis, kui tervenemine ei tule kohe, peaks inimene kogema Jeesuse armastust, hoolt ja ligiolu.

Üks naine, kes oli olnud aastaid abielus ega olnud saanud lapsi, hakkas palve ajal nutma. Kui temalt küsiti, mida ta kogeb, ei kirjeldanud ta kõigepealt füüsilist tunnet. Ta ütles: „Ma tunnen, et Jumal kuuleb mind täna.” See on sügav Jumala ligiolu kogemus.

Palveteenistus peaks aitama inimestel teada, et neid nähakse, kuuldakse, armastatakse ja neid ei mõisteta hukka. Jeesus ei mõistnud Martat hukka Laatsaruse surma pärast. Ta ei häbistanud naist, kes oli kulutanud kogu oma raha arstidele. Tema ligiolu tõi armastust, julgustust, lohutust ja lootust.

Palveteenistus ei ole hukkamõistu koht

See ei tähenda, et kristlased ei peaks kunagi patule vastu astuma või inimesi muutusele kutsuma. Jüngerlus, jutlus, õpetus ja pastoraalsed vestlused võivad sisaldada korrigeerimist. On aegu öelda: „Sa pead seda eluvaldkonda vaatama.”

Kuid kui inimesed tulevad ette palvet vastu võtma, sisenevad nad teistsugusesse keskkonda. Palveteenistus ei tohiks muutuda kohtumõistmise, süüdistuse või häbi paigaks. See peaks olema paik, kus inimesed kohtuvad Kristuse lahkuse ja lootusega.

See on eriti oluline prohvetliku teenimise puhul. Mõned eeldavad, et prohvetlik teenimine tähendab inimeste paljastamist või nende üle kohtu kuulutamist. Kuid Uue Testamendi prohvetlikkus peab olema kujundatud Kristuse iseloomust ning eesmärgist ehitada, julgustada ja lohutada.

Lihtne palve hea pärast

Kui keegi palub palvet, on lihtne hetk liiga keeruliseks mõelda. Piisab lihtsast alusest: Jumal on hea ja Jumal tahab inimestele head. Seetõttu, kui keegi tuleb palvele, palveta selle hea pärast, mida Jumal tema jaoks tahab.

Palveteenistus ei tähenda tõestamist, et me teame kõike. See tähendab armastada inimest, kes on meie ees, ja kutsuda Jumala headust tema ellu. Teenija võib palvetada lihtsalt, alandlikult ja usaldusega.

Leebus perekonnas ja juhtimises

Kutse leebusele kehtib ka pereelus. Vanemad võitlevad mõnikord vihaga, kui nad püüavad juhtida, korrigeerida või korda hoida. Piire on mõnikord vaja, eriti kui vanemad lapsed või täiskasvanud ei taha majas korrakalt elada. Kuid viha ei tohi saada juhtimise tavaliseks viisiks.

Kui vanemad harjutavad viha siis, kui lapsed on väikesed, võib sama muster jätkuda ka siis, kui lapsed saavad teismelisteks ja täiskasvanuteks. Hiljem ei pruugi täiskasvanud lapsed tahta lähedast suhet, sest nad on kogenud oma vanemaid peamiselt vihastena. Jumal kutsub vanemaid paremale teele.

Kui viha siiski juhtub, peavad vanemad õppima andestust paluma. Nad võivad öelda: „Ma ei tulnud sellega hästi toime. Ma vihastasin ja ma ei oleks pidanud nii käituma.” Leebus ja lahkus ei kõrvalda meelevalda; need puhastavad selle ja muudavad selle Kristuse-sarnasemaks.

Kokkuvõte

Palveteenistus peab edasi andma Kristust. Jumala vägi ja Kristuse iseloom kuuluvad kokku. Leebus, lahkus, kaastunne, alandlikkus, ootus ja avatus ei ole teenimistöö nõrgad lisandid; need on Jeesuse teenimisviisi keskmes.

Kui inimesed saavad palvet, peaksid nad kohtuma Jumala ligioluga palvetaja armastuse ja hoolimise kaudu. Olgu tervenemine silmapilkne või järkjärguline, inimene peaks saama öelda: „Mind armastati. Mind nähti. Ma kogesin midagi Jeesusest.” See on ustav palveteenistus: mitte esinemine, surve või hukkamõist, vaid Kristuse edasiandmine Püha Vaimu väe ja ligiolu kaudu.