📜 [ET] Loengu konspekt - 4

Palveteenistus: teod, austus, turvalisus ja kaastunne

Palveteenistus ei puuduta ainult palvetaja sisemist hoiakut. See puudutab ka konkreetseid tegusid: kuidas me käitume, kuidas kohtleme inimesi, kuidas räägime, kuidas kuulame ja kuidas loome ruumi Pühale Vaimule tegutsemiseks. Inimesed, kes tulevad palvele, on sageli haavatavad. Nad võivad olla kinni jäänud, haavatud, segaduses, häbi all, hirmul või igatseda muutust. Seepärast peab palveteenistus peegeldama Jeesuse iseloomu nii hoiakutes kui ka praktilises käitumises.

Palveteenistust võib mõista kui inimese aitamist olukorras, kus ta on „kinni jäänud”. Kui auto jääb lumme kinni, ei saa juht sageli üksinda välja. Keegi peab lükkama, välja tõmbama või muul viisil aitama. Sarnaselt tulevad inimesed mõnikord palvele, sest nad ei koge vabadust, tervenemist ega liikumist mõnes eluvaldkonnas. Nad küsivad abi. Palveteenistus astub nendega sellesse paika ning aitab neil liikuda Jumala armu ja vabaduse poole.

Kannatlikkus: palves aeglustamine

Markuse 9. peatükk annab olulise eeskuju. Isa toob Jeesuse juurde oma poja, kes kannatab vägivaldsete haigushoogude all, mis on seotud vaimuliku rõhumisega. Erinevad piiblitõlked kirjeldavad seda seisundit erinevalt, vahel epileptiliste hoogude sarnase keelena. Poiss paistab elavat periooditi tavaliselt, kuid siis ründab vaim teda ja paiskab ta kannatusse.

Jeesus ei kohtle isa ega poissi kiirustamise, ärrituse või survega. Ta on kannatlik. Ta kuulab. Ta esitab küsimusi. Ta annab lootust. Ta palvetab selgelt ja konkreetselt. See on palveteenistuse muster. Kui inimesed tulevad palvele, ei peaks me neid kiirustades läbi religioosse protsessi viima. Peame aeglustama piisavalt, et märgata, mis toimub, kuulata hästi ja saada tähelepanelikuks Püha Vaimu suhtes.

Suurte ürituste puhul tunnevad juhid mõnikord survet, sest palvet ootab palju inimesi. Kiustatus on liikuda kiiremini ja muutuda tõhusamaks. Ometi ei kujutata evangeeliumides Jeesust kunagi inimesena, kes püüab teenimistöö võimalikult kiiresti ära teha. Kui me aeglustame, muutume sageli teadlikumaks inimesest, ruumist, Vaimust ja tegelikust vajadusest.

Julgustus ja lootus

Markuse 9. peatükis ütleb isa Jeesusele: „Kui sa võid.” Jeesus vastab viisil, mis korrigeerib ja samal ajal julgustab teda. Mõte ei ole karm hukkamõist, vaid liikumine usu poole: kõik on võimalik sellele, kes usub. Jeesus aitab isal liikuda õiges suunas. Ta annab tõuke, mis juhib meest lootuse poole.

Palvetajad peaksid õppima pakkuma just sellist lootust. Inimesed tulevad sageli segatud usu, valu ja ebakindlusega. Nad võivad uskuda ja samal ajal võidelda uskmatusega. Nad võivad tahta, et Jumal tegutseks, kuid karta pettumust. Palvetaja roll ei ole neid häbistada, vaid aidata neil pöörduda usaldusega Jumala poole.

Oluline on ka selge ja konkreetne palve. Palveteenistus ei peaks püüdma korraga lahendada kõike, mis inimese elus on valesti. Sageli on parem keskenduda põhiküsimusele, millega inimene tuleb. Selge palve aitab inimesel mõista, mida Jumala ette tuuakse, ning aitab teenijal jääda tähelepanelikuks Püha Vaimu juhtimise suhtes.

Vabastusteenistus leebusega

Viis, kuidas Jeesus tegutseb inimeste suhtes, kes vajavad vabastust, sisaldab kannatlikkust, kinnitamist ja hoolt. Paljud tänapäevased arusaamad vabastusteenistusest on palju vastanduvamad. Mõned populaarsed videod või teatud karismaatilised praktikad võivad jätta mulje, et vabastus peab olema vali, agressiivne või dramaatiline.

Pühakiri sisaldab küll vastandumist kurjadele vaimudele, kuid Jeesus ka rahustab ja maandab olukordi. Markuse 9. peatükis, kui rahvahulk kokku jookseb, ei muuda Jeesus seda hetke avalikuks vaatemänguks. Fookus liigub poisi eest hoolitsemisele, mitte rahvahulga ees esinemisele. See on oluline. Vabastusteenistus ei tohiks inimesi asjatult paljastada ega muuta nende kannatust avalikuks etenduseks.

Kindlameelsust võib vaja minna, kuid viha ja karjumine ei ole meelevalla allikas. Meelevald on Jeesuse nimes. Teenija võib rääkida kindlalt ja selgelt, ilma et ta muutuks karmiks, teatraalseks või emotsionaalselt kontrollimatuks.

Austus ja kinnitamine

Palveteenistus peab austama inimest, kes palvet vastu võtab. Matteuse 8:1–4 jutustab loo pidalitõbisest, kes tuleb Jeesuse juurde tervenemise pärast. Jeesus puudutab teda. Selle aja kultuurilises ja religioosses kontekstis tegi pidalitõbise puudutamine inimese rituaalselt ebapuhtaks. Mees oli tõenäoliselt kaua elanud ilma tervendava inimliku puudutuseta. Jeesuse puudutus ei olnud ainult tervenemise vahend, vaid ka austuse tegu.

Jeesus võis tervendada distantsilt ja mõnikord Ta seda tegigi. Kuid Tema tavaline teenimisviis hõlmas inimestega koos olemist. Ta sõi nendega, istus nendega, puudutas neid ja astus nende ellu. See kuulub lihakssaamise tähenduse juurde: Jumal meiega. Jeesuse inimlikkus sisaldas ihulikku kohalolu, osadust ja puudutust.

Käte pealepanemisel võib seetõttu olla kahekordne tähendus. See võib olla osa tervenemispalvest, kuid see võib ka edasi anda kohalolu: „Ma olen sinuga. Ma näen sind. Ma ei karda sind. Sinust hoolitakse. Sa oled Jumala riigis tähtis.” Puudutus peab alati olema sobiv, turvaline ja austav, kuid õigesti praktiseerituna võib see väga väeliselt edasi anda Kristuse hoolt.

Lihakssaanud kohalolu

Lihakssaanud teenimine tähendab, et viis, kuidas me inimestega oleme, on oluline. Johannese 1:14 räägib Sõnast, kes sai lihaks ja elas meie keskel. Matteuse 1:21 osutab Jeesusele kui Temale, kes tuleb päästma. Jumala ligiolu tuleb Kristuses lähedale. Seetõttu peab ka kristlik teenimine tulema inimestele lähedale viisil, mis annab edasi hoolt, väärikust ja kaastunnet.

Jeesus austas inimesi, keda ühiskond sageli ei austanud. Ta sõi patuste ja tölneritega. Ta võttis vastu haigeid, ebapuhtaid ja hüljatuid. Ta hoolis mitte ainult üksikisikutest, vaid ka nende peredest. Jairuse tütre loos saadab Jeesus lärmakad inimesed välja ning loob pere ja lapse jaoks privaatsema ja rahulikuma ruumi. Ta ei pea tervendamist avalikuks etenduseks muutma.

See on eriti oluline teenides inimesi ühiskonna äärealadel: kodutuid, orbe, üksikemasid, sõltuvusest taastujaid, endisi vange või teisi, kes tunnevad end nähtamatuna. Inimesed, kes elavad ühiskonna äärealadel, tajuvad sageli kiiresti, kas palvega kaasneb tõeline kaastunne. Nad saavad aru, kas neid koheldakse projektina või inimesena.

Õige teoloogia ei anna luba halvasti käituda. Piiblitõe tundmine ei õigusta karmust, uhkust ega hoolimatust. Meie käitumine teenimistöös annab edasi midagi Kristusest, keda me väidame esindavat. Kui me joondame oma teod Jeesuse viisiga, joondume ka lähemalt sellega, kuidas Tema vägi maailmas avaldub.

Usu kinnitamine

Jeesus ei kasuta väljendit „te nõdrausulised” nende haigete kohta, kes tulevad Tema juurde tervenemist otsima. Seda väljendit kasutab Ta jüngrite suhtes, mitte nende suhtes, kes haiguses abi otsivad. See on oluline, sest palve küsimine on juba ise usu samm.

Kui keegi tuleb palvele, on ta oma tegudega juba öelnud: „Ma usun, et Jumal võib täna midagi teha.” Ta on liikunud Jumala poole. Seepärast ei ole sobiv alustada teda süüdistades, et tal puudub usk. Tema tulemine ise on usu väljendus, isegi kui see usk tundub väike või on segunenud hirmuga.

Veritõbine naine uskus, et kui ta saab vaid puudutada Jeesuse kuuepalistust, saab ta terveks. Teised oleksid võinud teda küsitleda, valesti mõista või kõrvale lükata. Jeesus kinnitas tema usku. Palveteenistus peaks tegema sama: märkama ja austama usku, mis on juba olemas inimeses, kes tuleb palvet vastu võtma.

Palve küsimine on ka kutse muutusele. Kui keegi ütleb: „Kas sa palvetaksid minu eest?”, ütleb ta sageli: „Ma tahan, et midagi oleks teisiti. Ma tahan kogeda Jumala tööd uuel viisil.” See teeb palveteenistuse koguduse elus väeliseks. See ei ole pelgalt rituaal; see on kutse Jumalale tegutseda.

Kuulamine enne eeldamist

Luuka 18. peatükis on lugu pimedast mehest tee ääres, kes hüüab: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!” Rahvahulk püüab teda vaigistada, kuid Jeesus peatub ja küsib: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?” See küsimus on oluline. Jeesus ei eelda. Ta küsib ja kuulab.

Palvetajad peaksid samuti ootama kutset ja kuulama hoolikalt. Väga lihtne on arvata, et me teame, mida inimene tahab või vajab. Võime näha nähtavat probleemi ja otsustada ise, mille eest tuleb palvetada. Kuid inimeste igatsused, haavad ja vajadused võivad meid üllatada. Jumal võib tegutseda viisil, mida me ei oodanud.

Eristamine erineb kohtumõistmisest. Kohtumõistmine otsustab ette ära, mida inimene vajab. Eristamine kuulab inimest ja Püha Vaimu. See ootab. See küsib. See jääb avatuks.

Üks lugu räägib mehest, kes oli saanud metsaraietöödel rängalt vigastada. Puu oli talle peale kukkunud ja purustanud osa tema kehast, jättes talle tõsise kahjustuse ja vigastatud kopsu. Pärast palvet hakkas ta nutma, sest ta sai esimest korda kümne aasta jooksul vabalt hingata. Teised oleksid võinud keskenduda sellele, miks Jumal ei tervendanud kõiki nähtavaid probleeme, kuid mees ise teadis, et Jumal oli teda puudutanud. Ta koges Jumala hoolt, ligiolu ja armastust.

Ilma hukkamõistuta

Palveteenistust ei tohi iseloomustada hukkamõist. Roomlastele 8:1 ütleb, et neile, kes on Kristuses Jeesuses, ei ole hukkamõistu. Johannese 3 õpetab, et Jeesus ei tulnud maailma hukka mõistma, vaid päästma. Karmus võib kergesti hiilida teenimisse, eriti kui tegemist on kannatuse, patu, sõltuvuse või vaimuliku rõhumisega. Kuid inimene, kes palvet vastu võtab, peaks kohtuma Jumala ligiolu, mitte teenija hukkamõistuga.

Palveteenistuses peaks olema nähtav Vaimu vili: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus. Need ei ole valikulised lisandid. Need on märgid, et Vaim tegutseb tõeliselt teenijas ja teenija kaudu.

Ustavus sisaldab üksteise austamist. Enesevalitsus loob turvalisust. Turvalisus tähendab, et inimest ei survestata, manipuleerita, kasutata ära ega sunnita vaimulikult „esinema”. Kaitse tähendab, et teenija otsib tõeliselt teise inimese parimat. Terve palvekeskkond lubab inimestel palvet vastu võtta ilma tundeta, et neid kasutatakse, häbistatakse või sunnitakse teatud emotsioone näitama.

Julgustamine ja lohutamine

Püha Vaim tuleb Lohutajana. Seetõttu peaks palveteenistus looma ruumi julgustusele ja lohutusele. See ei tähenda tõe, meeleparanduse või keeruliste teemade vältimist. See tähendab, et isegi tõde räägitakse viisil, mis peegeldab Kristuse südant.

Teenija käitumine mõjutab palvekeskkonda. Tähtis on, kuidas me räägime, kuulame, puudutame, vastame ja inimesi juhime. Meie käitumine võib kas teha ruumi Püha Vaimu tööle või seda takistada. Palveteenistus ei puuduta ainult seda, mida palvetatakse; see puudutab ka seda, kuidas inimest palve ajal koheldakse.

Vastutus ja juhised palveteenistuses

Palveteenistus on koguduse teenistus ja iga teenistus vajab vastutust. Kellelgi ei ole õigust öelda: „Vaim ütles mulle, et ma pean seda tegema,” ning seejärel tegutseda Kristuse ihust sõltumatult. Vaimulikud annid antakse koguduse kontekstis ning need peavad olema allutatud kogukonna eristamisele ja korrale.

See oli oluline Asbury ärkamise ajal. Mõned inimesed tahtsid, et palveteenistus oleks dramaatilisem ja avalikum, eriti vabastuse valdkonnas. Ometi toimus vabastus ja tervenemine palveruumides, mitte avaliku etendusena altari juures. Juhised kaitsesid inimesi, kes palvet vastu võtsid, ja aitasid hoida fookust Kristusel, mitte vaatemängul.

Kui keegi tuleb palvet küsima, kuid nõuab, et teenijad peavad palvetama täpselt tema määratud viisil, tuleb eristada, kas seda palvetamisviisi tuleks järgida. Kui see viis oleks juba töötanud, ei pruugiks ta abi otsida. Palvetajad ei ole kohustatud täitma iga juhist, mille palve vastuvõtja annab. Nad peavad jääma vastutavaks Jumala, koguduse ja terve teenimistöö juhiste ees.

Palve, sõltuvus ja praktiline abi

Kui palvetatakse inimeste eest, kes võitlevad sõltuvusega, on palve sageli osa teekonnast, mitte kogu teekond. Jumal võib ja mõnikord ka vabastab inimesi alkoholist või uimastisõltuvusest silmapilkselt. On tunnistusi inimestest, kes said palvet ja kogesid kohest vabanemist. Samas vajavad paljud inimesed ka taastumisprogramme, nõustamist, vastutussuhet ja pikaajalist tuge.

Kui keegi tahab palvet, kuid keeldub igasugusest taastumise või tervenemise teest, on see probleem. Palve peaks liigutama inimest tervenemise poole, mitte muutuma kuulekuse, toe või praktiliste sammude asendajaks. Sõltuvusega võitlev inimene võib vajada nii palvet kui ka tugigruppi. Pidevas konfliktis olev pere võib vajada nii palvet kui ka perenõustamist. Jumal võib tegutseda nii imelise sekkumise kui ka tavaliste tervenemise vahendite kaudu.

Kui keegi on parajasti alkoholi või uimastite mõju all, võib olla sobiv teha lühike palve ning kutsuda teda tagasi sügavamale palvele siis, kui ta on kaine ja saab selgemalt kaasa tulla. Tänavatöös või haavatavate inimeste teenimises ei ole selline olukord ebatavaline. Siiski ei tohiks teenijad eeldada, et iga joobes inimene tahab palvet. Pühakirjas liikusid paljud inimesed, kes teenimist vastu võtsid, Jeesuse poole. Kutse ja nõusolek on olulised.

Identiteet Kristuses ja teenimistöö

Kindlus palveteenistuses on seotud identiteediga Kristuses. Usklikud ei teeni omaenda jõust, vaid ühendusest Kristusega ja Püha Vaimu ligiolust. Jeesus elas täielikus sõltuvuses Isast, tehes Isa tahet. Kristuses saavad usklikud uueks looduks ning on kutsutud teenima Jumalat, kogudust ja maailma.

Teadmine, kes me oleme Kristuses, aitab eemaldada surve ennast tõestada. Me ei pea kinnitama oma tähtsust ega sundima vaimulikke tulemusi esile. Püha Vaim on see, kes kinnitab Jumala tööd. Meie ülesanne on teenida ustavalt, alandlikult ja tähelepanelikult.

Kokkuvõte

Palveteenistus peaks aitama inimestel liikuda vabaduse, tervenemise, taastumise ja sügavama Jumalaga kohtumise poole. Seda peavad iseloomustama kannatlikkus, julgustus, selge palve, austus, kaastunne, kuulamine, turvalisus ja vastutus. See peab peegeldama Jeesuse lihakssaanud ligiolu: Tema tuli inimestele lähedale, austas hüljatuid, puudutas ebapuhtaid ja tõi lootust ilma hukkamõistuta.

Teenija käitumine on oluline. Viis, kuidas me palvetame, võib kas anda Kristust edasi või Teda varjutada. Terve palveteenistus loob ruumi, kus inimesed on nähtud, kaitstud, austatud ja kutsutud Püha Vaimu töö sisse. Eesmärk ei ole esinemine, kontroll ega vaimulik draama, vaid Jeesuse Kristuse ja Tema uuendava väe ustav edasiandmine.