Kahtlus, ülistus ja Jeesuse kutse

Matteuse 28:16–20 loetakse tavaliselt suure misjonikäsuna. Enamasti keskendutakse käsule minna, teha jüngreid kõigi rahvaste seast, ristida ja õpetada. Need salmid on misjoni, evangelismi ja koguduse läkituse jaoks väga olulised. Kuid sageli jäetakse tähelepanuta lõigu algus: jüngrid lähevad Galilea mäele, näevad Jeesust, kummardavad Teda ja mõned kahtlevad.

See detail ei ole juhuslik. Matteus lisab selle, sest see näitab midagi olulist jüngerluse kohta. Need, kes saavad läkituse, ei ole täiuslikud vaimulikud kangelased. Nad on päris inimesed päris küsimuste, segaduse ja kahtlustega. Ometi Jeesus ei hülga neid, ei jaota neid rühmadesse ega kõrvalda neid teenimisest. Ta läkitab nad ja tõotab olla nendega alati.

Toimumispaik: Galilea, mitte taevaminemine

Matteuse 28. peatüki kohtumine toimub Galileas, mitte Jeesuse taevaminemise hetkel. Jeesus oli surnud Jeruusalemmas ning pärast ülestõusmist ütles Ta haua juures olnud naistele, et nad teataksid Tema vendadele ehk jüngritele: nad peavad minema Galileasse. Galilea ei olnud lähedal. See tähendas mitmepäevast teekonda. Jüngrid pidid lahkuma Jeruusalemmast ja minema paika, kus Jeesus oli lubanud nendega kohtuda.

See paik on tähenduslik. Galilea oli eemal Jeruusalemma religioossest ja poliitilisest pingest. Seal sai tähelepanu koonduda Jeesusele ja sellele, mida Ta jüngritele öelda tahtis. See kohtumine ei puuduta ainult misjonit; see puudutab ka jüngrite enda seisundit.

Suur misjonikäsk ja varasem läkitus

Matteuse 28. peatükki nimetatakse sageli suureks misjonikäsuks, kuid seda võib mõista ka teise läkitusena. Matteuse 10. peatükis oli Jeesus jüngrid juba välja saatnud. Nad olid juba kogenud, mida tähendab Jeesuse nimel minna, kuulutada, tervendada ja teenida. Seepärast ei olnud Matteuse 28. peatüki läkitus neile täiesti esimene kogemus.

Kahe läkituse vahel on olulisi erinevusi. Matteuse 10. peatükis on läkitus piiratum. Matteuse 28. peatükis laieneb missioon kõigile rahvastele. Kuid jüngrid teavad juba midagi sellest, mida tähendab olla Jeesuse saadetud. Nüüd saavad nad läkituse pärast ülestõusmist, olukorras, kus koos on aukartus, ülistus ja vastamata küsimused.

Jüngrite kahtlus

Matteus ütleb, et kui jüngrid Jeesust nägid, kummardasid nad Teda, aga mõned kahtlesid. See tekitab olulisi küsimusi: kes kahtlesid? Milles nad kahtlesid? Miks nad kahtlesid?

Tõenäoliselt on jutt üheteistkümnest jüngrist. See ei ole juhuslik suurem rahvahulk või Jeesuse kaugemad järgijad. Need on Jeesuse lähimad jüngrid, Tema valitud ja õpetatud inimesed. Teatud mõttes on nad parimatest parimad. Ometi on isegi nende keskel kahtlus.

Sõna „mõned” võib sellises tekstis toimida esinduslikult. See ei pruugi tähendada, et ainult üks või kaks võitlesid kahtlusega ja kõik teised olid täiesti kindlad. Võimalik, et kogu rühm koges mingil määral ebakindlust, segadust või sisemist võitlust. Johannese 20. peatükis on Toomas selle kõige selgem üksiknäide, kuid ta võib esindada ka teiste jüngrite samalaadseid kahtlusi.

Miks ülestõusmine tekitas küsimusi

Jüngrid olid näinud Jeesust vägivaldselt suremas. Enamik inimesi ei ole rääkinud kellegagi, kes on surnud ja seejärel ihulikult tagasi tulnud. Kui keegi, keda me armastame, tapetaks avalikult ja ilmuks seejärel elavana, tekiks isegi tugevatel usklikel küsimusi. Jüngrid ei olnud rumalad ega uskmatud lihtsalt sellepärast, et nad püüdsid mõista, mis toimub. Nad olid inimesed.

Nende võitlus ei puudutanud ainult seda, kas Jeesus on elus. See puudutas ka seda, kuidas Tema ülestõusmine sobitub kõigega, mida nad Messia kohta uskusid. Paljud juudid ootasid Messiat, kes taastab Iisraeli, vabastab rahva rõhumisest ja toob rahvusliku uuenduse. Jeesuse surm ja ülestõusmine ei sobitunud lihtsalt nende ootustega. Jumal tegutses, kuid mitte nii, nagu nad olid ette kujutanud.

See juhtub sageli ka kristlikus elus. Jumal tegutseb, kuid mitte alati meie ootuste järgi. Meil võib olla teoloogia, lootus, plaan või kujutlus sellest, kuidas Jumal peaks toimima. Siis tegutseb Jumal teisiti. See erinevus võib tekitada segadust ja isegi vastupanu. Mõnikord ei võitle me mitte sellepärast, et Jumal puudub, vaid sellepärast, et Ta on kohal viisil, mida me ei osanud oodata.

Kahtlus ilma selge objektita

Matteuse 28. peatükis ei ole kahtluse sõnal selget objekti. Tekst ei ütle täpselt, milles nad kahtlesid. See lihtsalt ütleb, et kahtlus oli olemas. See on oluline, sest paljud usklikud tunnevad just sellist kogemust. Mõnikord ei oska me isegi täpset küsimust sõnastada. Me lihtsalt teame, et miski on lahendamata, segane või raske.

On aegu, mil elu ei lähe nii, nagu me arvasime. Me võime olla pettunud, väsinud või heitunud. Me ei pruugi osata kahtlust täpselt nimetada, kuid tajume seda südames. Selline kahtlus kuulub inimkogemuse juurde. Niikaua kui usklikud elavad selles ihus, kohtavad nad küsimusi, piiratust ja hetki, mil usk alles kasvab.

Kahtlus ja ülistus võivad koos eksisteerida

Selle lõigu üks olulisemaid tõdesid on see, et kahtlus ja ülistus esinevad koos. Jüngrid nägid Jeesust, kummardasid Teda ja kahtlesid. Matteus ei käsitle ülistust ja kahtlust teineteist välistavatena. Ta ei ütle: „Need, kes uskusid, kummardasid, aga need, kes kahtlesid, seisid eemal.” Ta hoiab need kaks koos.

See tähendab, et inimene võib armastada Jeesust ja omada siiski küsimusi. Usklik võib Jeesust kummardada, kandes samal ajal pisaraid, väsimust, segadust või heitumust. Kahtlus ei tähenda automaatselt, et ülistus on vale. See võib tähendada, et usk on venimas, kujunemas ja kasvamas.

Jeesus ei noomi neid selles hetkes. Ta ei ütle: „Kõigepealt vabanege kõigist kahtlustest ja siis võite mind kummardada.” Ta võtab nende kummardamise vastu ja annab neile läkituse. See on väga armuline pilt jüngerlusest.

Jüngrid olid päris inimesed

Kristlased kujutlevad jüngreid mõnikord vaimulike superkangelastena. Kuna nad tervendasid, kuulutasid, kannatasid ja juhtisid algkogudust, võime neid pidada tavainimestest palju kõrgemaks. Nagu kangelased, kes ei võidelnud nii nagu meie.

Matteus toob nad maa peale. Need jüngrid olid päris inimesed. Neil olid päris hirmud, päris küsimused ja päris piirangud. Nad järgisid Jeesust, kuid nad ei mõistnud alati, mida Ta teeb. See peaks julgustama tavalisi usklikke. Jeesus kutsub täiesti tavalisi inimesi Teda järgima. Ta ei kutsu ainult neid, kes tunnevad end tugevate, andekate, kindlate või muljetavaldavatena.

Inimene, kes tunneb end tavalisena, nõrgana või ebakindlana, ei ole vale inimene jüngerluseks. Ta võib olla just selline inimene, keda Jeesus kutsub. Läkitus ei ole antud ainult vaimulikult enesekindlatele. See on antud jüngritele, kes ülistavad ja kellel on siiski küsimusi.

Jeesus läkitab kahtlevad jüngrid

Jeesus ütleb: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal.” Seejärel Ta saadab jüngrid. Järjekord on oluline. Missioon toetub Tema meelevallale, mitte jüngrite enesekindlusele, selgusele või täiuslikkusele. Nende ülesande alus on see, kes Jeesus on.

Jeesus ei jaga jüngreid rühmadesse. Ta ei ütle: „Kahtlejad seiske vasakule, uskujad paremale.” Ta ei anna läkitust ainult kõige tugevamatele usklikele. Ta annab selle kõigile.

See tähendab, et kahtlus ei diskvalifitseeri inimest jüngerlusest ega misjonist. Jeesus teab oma järgijate seisundit. Ta teab nende küsimusi, nõrkusi ja segadust. Ometi kutsub Ta neid osalema oma töös.

Tõotus Tema ligiolust

Läkituse lõpus tõotab Jeesus: „Mina olen iga päev teie juures.” Seda tõotust rakendatakse sageli misjoni ja evangelismi kohta, ja õigusega. Kuid oluline on meeles pidada, kes seda esimesena kuulsid. Needsamad jüngrid, kes ülistasid ja kahtlesid, said tõotuse Tema jätkuvast ligiolust.

Jeesus ei ütle: „Ma olen teiega ainult siis, kui teil ei ole kahtlusi.” Ta ei ütle: „Ma olen teiega siis, kui te lõpuks kõigest täielikult aru saate.” Ta tõotab oma ligiolu nende kutsumuse keskel, ja see hõlmab ka nende küsimusi.

See on suur lohutus. Jeesus on oma rahvaga mitte ainult nende kindluses, vaid ka nende ebakindluses. Ta on nendega, kui nad teenivad, kui nad võitlevad, kui nad ülistavad ja kui nad ei mõista täielikult, mida Ta teeb.

Jüngrid ei mõistnud ikka veel kõike

Isegi pärast seda kohtumist oli jüngritel veel küsimusi. Apostlite tegude 1. peatükis, enne Jeesuse taevaminemist, küsivad nad, kas Ta taastab nüüd Iisraeli kuningriigi. See näitab, et nad ei mõistnud ikka veel täielikult, kuidas kõik edasi läheb. Isegi pärast neljakümmet päeva ülestõusnud Kristusega püüdsid nad endiselt aru saada Jumala plaanist.

See ei peaks meid heidutama. See näitab, et jüngerlus on protsess. Mõistmine kasvab ajas. Usk kasvab ajas. Jüngrid ei pidanud enne kuulekust kõigest täielikult aru saama. Nad pidid järgima Jeesust, võtma vastu Vaimu ja jätkama käimist kutsumuses, mille Ta neile andis.

Kahtlus ei kustuta kutsumist

Selle lõigu keskne õppetund on, et kahtlus ei kustuta kutsumist. Kahtlus võib näidata, et usk alles kasvab, kuid see ei tähenda, et Jeesus oleks oma kutse tagasi võtnud. Paljud usklikud diskvalifitseerivad end ise, sest tunnevad ebakindlust. Nad mõtlevad: „Ma ei ole õige inimene teiste eest palvetama,” „Ma ei kuule Jumalat selgelt,” „Ma ei ole näinud imesid,” või „Ma võitlen liiga palju.”

Aga Jeesus töötab päris, ebatäiuslike inimestega. Jüngrid ise ei olnud kahtlustest vabad, ja ometi saatis Jeesus nad välja. Küsimus ei ole selles, kas inimesel on kõik vastused olemas. Küsimus on selles, kas ta on valmis Jeesust otsima ja Teda järgima.

Jumal ei otsi inimesi, kes suudavad tõestada, et neil ei ole nõrkusi. Ta otsib inimesi, kes järgnevad Talle. Kui nad hakkavad järgnema, töötab Ta neis, kujundab neid, õpetab neid ja kasutab neid.

Oma kahtluste toomine Jeesuse ette

Kuna kahtlus kuulub inimkogemuse juurde, ei pea usklikud oma kahtlusi Jeesuse eest peitma. Nad võivad need Tema ette tuua. Jüngrid seisid ülestõusnud Kristuse ees koos ülistuse ja kahtlusega. Samamoodi võivad ka tänapäeva usklikud tulla Issanda ette ausalt.

Kahtlused võivad puudutada usku, perekonda, rahaasju, teenimist, ametit, kutsumust või tulevikku. Need võivad olla teoloogilised küsimused või väga isiklikud hirmud. Millises vormis need ka ei ilmuks, võib need anda Jeesuse kätte. Tema ei ole neist üllatunud.

Sama Issand, kes kohtus oma jüngritega Galilea mäel, kohtub oma rahvaga ka täna. Ta näeb nende küsimusi ja võtab vastu nende ülistuse. Ta kutsub neid, läkitab neid ja tõotab oma ligiolu.

Kokkuvõte

Matteuse 28 ei ole ainult misjonitekst. See on ka tekst armust ebatäiuslike jüngrite vastu. Jeesus annab suure misjonikäsu inimestele, kes kummardavad Teda ja kannavad siiski kahtlusi. Ta rajab nende missiooni oma meelevallale ja kinnitab neid tõotusega oma ligiolust.

See tähendab, et tavalised usklikud ei pea ootama, kuni nad tunnevad end vaimulike kangelastena. Nad võivad tulla küsimustega, kummardada Jeesust ausalt ja kuuletuda Tema kutsele. Kahtlus ei kustuta kutsumist. See näitab usku, mis alles kasvab. Jeesus võtab sellised jüngrid vastu, saadab nad oma töösse ja jääb nendega alati.