Palveteenistuse etikett: teiste austamine ja ruumi tegemine Pühale Vaimule

Selle õpetuse esimene pool on loonud aluse palveteenistuseks. Enne kui keskenduda tehnikatele, tervenemispalvele või sellele, kuidas teiste eest palvetada, on oluline mõista, mida Kristus tahab teha meis endis. Me tahame sageli kiiresti liikuda selle juurde, mida Jumal teeb meie kaudu, kuid terve teenimistöö algab sellest, mida Ta kujundab meis. Kui see alus on paigas, muutub palveteenistus vabamaks, tervemaks ja tähelepanelikumaks Püha Vaimu suhtes.

Palveteenistus ei tähenda lihtsalt tulemuste saavutamist. See tähendab Pühale Vaimule ruumi loomist ja Kristuse iseloomu väljendamist teiste teenimisel. Seetõttu on meie käitumine oluline. Keel, mida kasutame, viis, kuidas inimest puudutame või ei puuduta, kuidas kuulame, kuidas austame privaatsust ja kuidas ennast üleval peame, annavad kõik edasi midagi Jeesuse kohta.

Etikett kui austus

Etikett palveteenistuses tähendab õppimist, kuidas teisi austada. See ei ole tühi viisakus ega religioosne formaalsus. See tähendab inimeste kohtlemist viisil, mis annab edasi lugupidamist, väärikust, turvalisust ja armastust. Kui keegi tuleb palvele, on ta sageli haavatavas seisundis. Meie vastus võib aidata tal avada südant Jumalale või luua hoopis tõkkeid, mis muudavad vastuvõtmise raskemaks.

Apostlite tegude 10:38 annab olulise pildi Jeesuse teenimistööst. Peetrus ütleb, et Jumal võidis Naatsareti Jeesuse Püha Vaimu ja väega ning Jeesus käis mööda maad, tegi head ja tervendas kõiki, kes olid kuradi võimuses, sest Jumal oli Temaga. Selles salmis kuuluvad kokku kaks tegelikkust: Jeesus tegi head ja Jeesus tervendas. Ta ilmutas Jumala väge, kuid tegutses ka viisil, mida inimesed said ära tunda heana.

See on oluline, sest kristlased lahutavad mõnikord väe headusest. Võime mõelda, et kui toimub tervenemine, vabastus või prohvetlik kõnetus, siis on meie käitumise viis vähem tähtis. Kuid Peetrus hoiab need kaks koos. Jeesus ei olnud ainult väeline; Ta oli hea. Ta ei kasutanud Jumala väge vabandusena hoolimatuks, veidraks, ebaviisakaks või kahjulikuks käitumiseks.

Hea tegemine kultuurilises kontekstis

Hea tegemine väljendub eri kultuurides erinevalt. See, mis ühes kultuuris annab edasi soojust ja austust, võib teises tunduda ebamugav või kohatu. Näiteks Brasiilias võib olla tavaline tervitada koguduse inimest poes kallistuse ja põsesuudlustega. Eestis võiks sama käitumine samas olukorras tunduda veider või pealetükkiv.

See näitab, et palveteenistus vajab kultuurilist teadlikkust. Viis, kuidas inimest tervitame, kuidas temaga räägime, kui lähedal seisame või kas teda puudutame, peab olema kujundatud armastusest ja tarkusest antud kontekstis. Jeesus teenis viisil, mis oli Tema kultuuris arusaadav. Inimesed mõistsid Tema tegusid heade, austavate ja sobivatena.

Püha Vaimu ei tohi kunagi kasutada halva käitumise vabandusena. Ei piisa sellest, kui öelda: „Ma ei saanud midagi parata, Vaim ütles mulle, et ma pean seda tegema.” Uues Testamendis ei ole Vaimu töö lahutatud korrast, armastusest, enesevalitsusest ja koguduse elust. Vaimulik vägi ei õigusta käitumist, mis inimesi ei austa.

Vägi ei ole korratuse vabandus

Mõned inimesed viitavad Vana Testamendi ebatavalistele prohvetlikele tegudele, et õigustada kummalist või häirivat käitumist koguduses. Kuid prohvetlik teenimine toimib Uue Testamendi kontekstis teistmoodi. Koguduses alluvad vaimuannid Kristuse ihu korrale ja eristamisele. Prohvetlik ja väeline peavad olema juhitud armastusest, vastutusest ja Kristuse iseloomust.

Ka Vanas Testamendis oli kord. Igaüks ei kõnelenud lihtsalt juhuslikult Issanda nimel. Tõelised prohvetid olid äratuntavad ning valeprohvetid samuti. Uue Testamendi koguduses saab see korrastatuse ja eristamise küsimus kogukonna ühise elu osaks.

Seetõttu ei tohiks keegi kasutada Püha Vaimu, prohvetlikkust, tervendamist, vabastamist või Jumala väge ettekäändena teiste mitte austamiseks. Selline vabandus on viinud koguduses paljude kuritarvitusteni. Mida tõsisemalt võtame Jumala väge, seda tõsisemalt peame võtma ka Kristuse iseloomu.

Vägi ja headus kuuluvad kokku

Tervenemine ületab kultuuripiire. Kui murtud käsi saab terveks, on see hea igal pool maailmas. Ükski kultuur ei nimetaks seda tavaliselt halvaks. Kuid viis, kuidas teenimist pakutakse, peab siiski austama inimest ja konteksti. Jeesus ühendas üleloomuliku väe kultuuriliselt äratuntava headusega.

Jeesus ei kasutanud kunagi oma väge inimeste häbistamiseks või alandamiseks. Ta ei muutnud inimeste valu avalikuks meelelahutuseks. Ka siis, kui Ta tervendas, vabastas või surnuid üles äratas, austas Ta asjaosalisi. See on palveteenistuse oluline põhimõte: Jumala vägi peab väljenduma viisil, mis annab inimesele väärikuse.

Õige etikett eemaldab sotsiaalseid ja kultuurilisi tõkkeid. Paljudel inimestel on juba niigi hirme, vastuväiteid või kõhklusi palve vastuvõtmise suhtes. Kui käitume veidralt, agressiivselt või lugupidamatult, võime neid tõkkeid suurendada. Kui aga räägime ja tegutseme targalt, leebelt ning sobivalt, aitame luua ruumi Püha Vaimu tööle.

Las Püha Vaim veenab

Üks lugu palvekoosolekult aitab seda näitlikustada. Koosoleku ajal tuli ühele vennale prohvetlik mulje. Palvetaja nägi kindlat linna, küla ja kinnistut ristmiku juures, kuigi ta ei olnud seda kohta kunagi näinud. Ta jagas muljet ja küsis, kas see on inimesele tähenduslik.

Venna silmad läksid suureks, kuid ta ütles, et see ei tähenda talle midagi. Sel hetkel oli valik. Sõna jagaja oleks võinud muutuda pealetükkivaks ja öelda: „Sa pead mind kuulama.” Selle asemel vastas ta leebelt ja ütles, et vend võiks selle üle mõelda.

Kolm päeva hiljem tuli vend tagasi ja selgitas, et see oli linn, kus ta oli üles kasvanud. Tema isa oli samal hommikul helistanud ühe seal asuva kinnistu ostmise asjus ning kirjeldus kattus kinnistuga. Sõna oli olnud kinnitus, kuid see oli nii üllatav, et ta ei suutnud seda kohe vastu võtta.

See õpetab olulist põhimõtet. Kui muutume agressiivseks, võtame endale veenja rolli. Palju parem on jätta ruumi Pühale Vaimule veenmiseks. Kui Vaim veenab inimest, on see veendumus sügav ja püsiv. Kui meie survestame inimese nõustuma, ei kanna see tavaliselt sama vilja.

Puudutus, mis austab

Jeesus kasutas puudutust viisil, mis austas inimesi. Tema teenimistöös ei olnud puudutus kunagi agressiivne. Me ei näe, et Jeesus oleks inimesi tõuganud, tirinud, haaranud või sundinud. Ta puudutas inimesi viisil, mis andis edasi austust ja kaastunnet.

See on oluline, sest puudutus võib olla väeline, kuid seda võib ka kuritarvitada. Palveteenistuses ei tohi puudutust kunagi eeldada, peale sundida või hooletult kasutada. See peab olema sobiv, austav ja seotud armastusega. Eesmärk ei ole füüsiliselt midagi esile kutsuda, vaid edasi anda Kristuse ligiolu ja hoolt.

Kaastunne tegudes sisaldab leebust ja alandlikkust. Inimestel, keda Jeesus teenis, oli valik. Neid ei koheldud teenimisobjektidena. Nad olid väärikad isikud. Enamik inimesi, kes said terveks või vabaks, tulid ise Jeesuse juurde. Mõnel juhul läks Jeesus ise inimese juurde, kuid ka siis ei surunud Ta teenimist peale. Ta küsis: „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?”

Kutse ja nõusolek

Meile võib tunduda iseenesestmõistetav, et pime inimene tahab näha või ratastoolis inimene kõndida. Kuid Jeesus ei teeninud eelduste põhjal. Ta küsis ja kuulas. See on oluline eeskuju. Palveteenistus peaks toimuma kutse ja nõusoleku alusel.

Seepärast ei ole tark käia ringi, otsida nähtavate vajadustega inimesi ja hakata nende eest ilma küsimata palvetama. Probleem ei ole selles, et tervenemist soovitakse. Probleem on selles, kui inimeselt võetakse valik. Armastus austab inimest. Kaastunne ei sõida nõusolekust üle.

Palveteenistus peab aeglustama. Eesmärk ei ole palvetada võimalikult paljude inimeste eest võimalikult lühikese ajaga. Eesmärk on, et iga inimene tunneks, et teda nähakse, kuuldakse ja mõistetakse ning et ta saab kogeda Kristuse ligiolu selles hetkes.

Hea kuulamine

Kuulamine on palveteenistuse keskne osa. Mõnikord küsib teenija, mille eest inimene palvet soovib, kuid ei kuula tegelikult. Ta hakkab selgitama, miks inimene eksib, tõlgendab olukorra liiga kiiresti ümber või palvetab millegi muu eest, austamata seda, mida inimene jagas.

Jeesus kuulas inimesi. Ta lõi ka rahulikke ja privaatseid paiku. Kui Ta vabastas poisi kurjast vaimust, ei muutnud Ta poisi kannatust vaatemänguks. Kui Ta äratas üles Jairuse tütre, saatis Ta lärmi tegeva rahvahulga välja ja lõi rahuliku ruumi. Jeesus oli tormi keskel rahu. Kui teised muutusid valjuks või paanikasse sattusid, liikus Tema rahus.

Maailma tee ütleb sageli, et vägi peab olema vali, nähtav ja dramaatiline. Kristuse tee on teistsugune. Paljud Tema imed toimusid ilma enese esiletõstmiseta. Inimesed olid hämmastunud mitte sellepärast, et Ta etendusega tähelepanu tõmbas, vaid sellepärast, et Jumala vägi oli kohal alandlikul ja ootamatul viisil.

Tagurpidi Jumala riik

Jumala riik on maailma väärtustega võrreldes justkui tagurpidi. Jeesus tuli teenima, mitte et Teda teenitaks. Palvetajad tulevad samas hoiakus. Nad ei ole kohal selleks, et domineerida, muljet avaldada või midagi tõestada. Nad on kohal teenimiseks.

Kui inimene ei ole tervenemisest või palvest huvitatud, siis on see lubatav. Palvetaja kohustus ei ole kõiki terveks saada. Tema vastutus on teenida ustavalt, pakkuda palvet austavalt ja teha Pühale Vaimule ruumi ilma surveta.

Praktilised juhised palveteenistuseks

Palvetajad peavad olema sotsiaalselt teadlikud. Nad peaksid küsima: kuidas ma käitun? Kuidas ma ennast esitan? Kas minu käitumine rahustab või häirib? Kas see aitab inimesel liikuda Jumala poole või teeb ta ebamugavaks?

Oluline on ka lihtne keel. Palveteenistus ei ole koht keeruliste teoloogiliste mõistete või kogudusesisese keele kasutamiseks. Kui sõna vajab pikka selgitust, ei pruugi see selles hetkes olla parim sõna. Lihtne keel aitab inimesel keskenduda Jumalale ja sellele, mis palves toimub.

Kui keegi ütleb: „Mul on õudusunenäod ja ma tunnen, et midagi halba tuleb minu vastu,” ei pea teenija pidama pikka seletust deemonite, vaimuliku võitluse või Saatana kohta. Lihtne vastus võib olla: „Ma palvetan, et sinu õudusunenäod lõpeksid ja et miski kuri ei tuleks enam sinu vastu.” Sügavamaks õpetuseks võib olla teine aeg, kuid palveteenistus peaks vajadust käsitlema selgelt ja arusaadavalt.

Kui keegi ütleb: „Ma lõigun ennast ja mulle ei meeldi ma ise,” ei pea teenija pidama loengut eneseväärtusest või identiteedist. Lihtne palve võib öelda: „Ma palvetan, et sa lõpetaksid enda vigastamise ja hakkaksid ennast armastusega nägema.” Palve peaks kohtuma inimesega seal, kus ta on, ja kasutama keelt, millest ta aru saab.

Keskendumine Jumalale ja inimesele

Üks palveteenistuse väljakutse on see, et teenijad hakkavad sageli keskenduma iseendale. Nad mõtlevad: „Kas ma kasutan õigeid sõnu? Kas Jumal vastab? Kas Jumal kasutab mind? Kas ma teen seda õigesti?” Selline enesekesksus võib juhtida tähelepanu kõrvale inimeselt, kes palvet vastu võtab, ja Pühalt Vaimult.

Parem küsimus on: „Kuidas ma saan aidata sellel inimesel selles hetkes Jumalaga kohtuda?” Esmane eesmärk ei ole: „Kuidas ma saan selle inimese terveks teha?” Tervenemine on Püha Vaimu töö. Teenija roll on kutsuda Jumala ligiolu, armastust ja hoolt sellesse hetke. Tervenemine võib tulla kohe või hiljem, kuid Jumalaga kohtumine avab südame Tema tööle.

Privaatsus, meeskonnad ja turvalisus

Privaatsus on oluline osa austusest. Ärkamise ajal, kui inimesed võitlesid tugeva rõhumise või demoniseeritusega, kasutati palveruume, et inimesed saaksid teenimist vastu võtta vaikuses ja austuses. Neid ei alandatud teiste ees. Nende valu ei muudetud avalikuks vaatemänguks.

Samuti on tark võimaluse korral palvetada kahekesi meeskonnas. See ei ole alati nõutav, kuid on terve juhis palveteenistuseks koguduses, kodudes või muudes keskkondades. Meeskond loob turvalisust, vastutust ja ühist eristamist. See vähendab ka ebatervete olukordade riski.

Andestus, nõustamine ja kogukond

Kui inimesed on sügavalt kinni andestamatuses, võivad Kristuse kutsumine haava keskele, nõustamine ja terve kristlik kogukond käia käsikäes. Need ei ole omavahel võistlevad lähenemised. Mõned haavad vajavad aega, tarkust, pastoraalset hoolt ja professionaalset nõustamist. Nõustamise otsimine ei peaks olema piinlik ega häbiväärne.

Terve kogukond võib samuti aidata. Väikegrupp, naistegrupp, meestegrupp või usaldusväärne kristlik keskkond võib pakkuda palvet, eristamist ja tarkust. Kuid kogukond peab tõesti olema terve. Lihtsalt rääkimine ilma tarkuseta võib mõnikord olukorda halvendada. Inimesed vajavad paiku, kus tõde, palve ja hool on koos.

Andestus tähendab vabastada selle mõju, mida keegi meile tegi, meie elu üle. See ei tähenda, et inimene, kes patustas, vabastatakse kõigist tagajärgedest. Andestus ja õiglus on seotud, kuid erinevad küsimused. Mõni inimene vajab andestamiseks abi; mõnel läheb see protsess kiiresti, teisel kaua.

Takerdumised, mis hajutavad tähelepanu

Heebrealastele 12:1 räägib patu ja kõige takerdava kõrvale panemisest. Patt on patt ja seda tuleb tunnistada. Kuid on ka takerdumisi: asju, mis hajutavad meid sellest, mis Jumalal meie jaoks on. Need ei pruugi alati olla ilmsed patud, kuid nad aeglustavad meid.

Tänapäeva elu on täis takerdumisi. Telefonid on loodud tähelepanu hajutama. Paljud inimesed ei suuda minna mõnda minutit ilma telefoni vaatamata. Tarbimiskultuur on samuti loodud püüdmaks meie soove ja tähelepanu. Iga pood, reklaam ja toode kutsub tahtma rohkem. Need asjad ei ole alati iseenesest kurjad, kuid nad võistlevad meie keskendumise pärast.

Praktilised sammud võivad aidata. Ära võta telefoni ööseks magamistuppa. Kui vajad äratust, osta lihtne äratuskell. Mine iga päev õue. Jaluta ilma muusika, podcast’ide, jutluste või kõrvaklappideta. Märka loodut: puid, rohtu, linde ja füüsilist maailma, mille Jumal on loonud. Õpi igavlema. Igavus võib saada ruumiks palvele, mõtisklusele ja Jumala kuulamisele.

Kokkuvõte

Palveteenistuse etikett ei ole kõrvaline teema. See on osa inimeste austamisest ja Pühale Vaimule ruumi tegemisest. Jeesus tegi head ja tervendas. Tema vägi ja headus käisid koos. Ta austas inimesi, kuulas neid, puudutas neid lugupidavalt, kaitses nende väärikust ja teenis ilma sundimiseta.

Terve palveteenistus järgib sama mustrit. See kasutab lihtsat keelt, austab privaatsust, kuulab hoolikalt, palvetab alandlikult, väldib survet ja teenib Kristuse iseloomust lähtudes. Eesmärk ei ole esineda ega tulemusi kontrollida, vaid aidata inimestel kohtuda Jumala ligioluga ja võtta vastu seda, mida Püha Vaim tahab teha.