📜 [ET] Loengu konspekt - 9

Kaastundlik tarkus palveteenistuses

Palveteenistus vajab mudelit, kuid seda mudelit tuleb kasutada tarkusega. Mudel ei ole mõeldud jäigaks valemiks, mida peab mehaaniliselt järgima. See on struktuur, mis aitab teenimist suunata nii, et palve jääks keskendunuks, kaastundlikuks ja avatuks Pühale Vaimule. Tarkus muudab mudeli elavaks praktikaks. See võimaldab teenijal kasutada struktuuri, ilma et ta selle vangiks jääks.

Palveteenistuse kõige olulisem tegelikkus ei ole mudel ise, vaid suhe Kristusega ja suhe inimesega, kes palvet vastu võtab. Kui sammud muutuvad tähtsamaks kui Kristus või kui mudeli järgimine muutub tähtsamaks kui inimese armastamine, on eesmärk käest kadunud. Mudel on olemas selleks, et aidata hästi teenida, hästi kuulata ja teha koostööd sellega, mida Kristus teeb.

Tarkus teeb mudeli paindlikuks

Palvemudel annab suuna, kuid tarkus annab paindlikkuse. Tegelikus teenimistöös ei tule inimesed korralike ja lihtsate probleemidega. Nad tulevad keeruliste lugude, valu, segaduse, suhtehaavade, haiguse, hirmu, ärevuse ja vaimulike küsimustega. Teenijal on vaja raamistikku, aga ka tundlikkust. Kaastundlik tarkus aitab teenijal kasutada raamistikku nii, et ta ei muutuks külmaks ega mehaaniliseks.

Palveteenistus on koostöö Kristusega. Eesmärk ei ole meetodit õigesti esitada; eesmärk on ühineda sellega, mida Jeesus inimese elus teeb. Mudel aitab meil liikuda õiges suunas, kuid elav suhe Kristusega peab jääma esikohale. See hoiab palveteenistuse isikliku, alandliku ja vastuvõtlikuna.

Püha Vaimu kuulamine

Palveteenistus nõuab teadlikku Püha Vaimu kuulamist. Kui teenija palvetab kellegi eest, ei tohiks ta kiirustada küsimusest palveni ja sealt kohe lõpetamiseni. Palves peab olema ruumi peatuda ja kuulata. Seda saab palvet vastu võtvale inimesele lihtsalt selgitada: „Ma palvetan ja siis olen hetkeks vaikselt, et kuulata, mida Püha Vaim võib öelda.”

Püha Vaimu kuulamine aitab teenijal eristada, mis toimub. See aitab hoida tähelepanu Jumalal, mitte teenija enda pingutusel. Teenija ei püüa vaimulikku tulemust ise esile kutsuda. Jumal on juba kohal ja tegutseb. Teenija küsib: „Issand, mida Sina siin teed ja kuidas mina saan Sinu tööga ühineda?”

Mõnikord on palvet vastu võtva inimese juures ka teisi inimesi: abikaasa, lapsevanem, sõber, naaber või pereliige. Mõnes olukorras võib nende panus olla kasulik. See on eriti tõsi siis, kui vanemad toovad lapsi palvele. Teenija võib kuulata, mida nad jagavad, kuid peab samal ajal austama inimest, kes palvet vastu võtab.

Lihtsus vaimulikus praktikas

Vaimulikkus ei seisne keerukuses. Sageli seisneb see lihtsuses. Lihtsaid praktikaid on tavaliselt kergem korrata ja seetõttu muutuvad need järjepidevamaks. Keeruline praktika võib tunduda muljetavaldav, kuid kui seda ei suudeta ustavalt järgida, ei aita see inimestel kasvada.

Palveteenistuses tähendab lihtsus vestluse fookuses hoidmist. Vestlus peaks tavaliselt olema lühike. Teenija võib küsida: „Mis toimub?” või „Kuidas ma saan sinu eest palvetada?” Eesmärk ei ole siseneda pikasse nõustamisseanssi, vaid mõista piisavalt, et hästi palvetada.

Kui ilmneb sügavam teema, võib inimest kutsuda teise konteksti pikemaks palveks, hingehoiuks, nõustamiseks või edasiseks vestluseks. Altariteenistus või palve koguduse üritusel ei ole tavaliselt koht pikaks terapeutiliseks vestluseks. See on paik, kus kuulata lühidalt, eristada, palvetada ja aidata inimesel astuda järgmine samm.

Pika vestluse suunamine

Mõnikord hakkab inimene palvesoovi küsimise peale jutustama kogu oma elulugu. Ta võib alustada lapsepõlvest ja selgitada paljusid detaile. Tema lugu võib tõesti olla oluline ja väärida kuulamist, kuid altariteenistuse hetk ei pruugi olla õige aeg ega koht kogu loo kuulamiseks.

Teenija võib vestluse õrnalt tagasi praeguse palvevajaduse juurde suunata. Seda saab teha austavalt: „Ma tahan sind kuulda, aga selles hetkes tahame keskenduda palvele. Kas sa võiksid ühe või kahe lausega öelda, kuidas ma saan sinu eest palvetada?”

Selline suunamine ei ole inimese tagasilükkamine. See on antud hetke pastoraalne hool. See aitab inimesel keskenduda ja hoiab palveaja selgena. Kui on vaja lisaselgust, võib teenija küsida lihtsaid täpsustavaid küsimusi. Eesmärk on aidata inimesel nimetada vajadus, mille pärast ta palvele tuli.

Keskendunud ja lühike palve

Altariteenistuse palve peaks tavaliselt olema lühike ja keskendunud. Üldine palve nagu „Issand, õnnista seda inimest” ei ole vale, kuid selgem palve on sageli kasulikum. Kui inimene palub rahu, sest tunneb stressi, võib palve keskenduda rahule, puhkusele ja Jumala ligiolu tajumisele keset stressi.

Keskendunud palve austab seda, mida inimene jagas. See aitab ka teenijal tähelepanelikuks jääda. Kui vajadusi on palju, on paindlikkus oluline, kuid tavaliselt on parem palvetada ühe asja eest korraga. See ei eita elu keerukust. See lihtsalt tunnistab, et palveteenistus toimib paremini, kui see on selge ja isiklik.

Palveteenistus on suhteline. Igas suhtes võib jäik valem muutuda kahjulikuks. Terved suhted vajavad põhimõtteid, aga ka vastastikust kohanemist. Samamoodi annab mudel kasulikke põhimõtteid, kuid kaastundlik tarkus aitab teenijal vastata päris inimesele, kes tema ees seisab.

Millal lõpetada ja millal jätkata

Üks praktiline küsimus palveteenistuses on, kuidas teada, millal palvetamine lõpetada ja millal jätkata. Selleks ei ole ühtainsat reeglit, kuid on abistavaid märke. Kui inimene on saanud selge tervenemise, Jumala ligiolu kogemuse, rahu või tähendusliku puudutuse Issandalt, võib olla aeg lõpetada ja tänada.

Kui midagi ei paista toimuvat ja edasiminekut ei ole, võib samuti olla aeg lõpetada. Lõpetamine ei tähenda läbikukkumist. See võib lihtsalt tähendada, et palveaeg on jõudnud loomuliku lõpuni. Kui teenija või palvet vastu võttev inimene tajub, et Püha Vaim osutab lõpetamisele, on sobiv lõpetada. Kui inimene ütleb: „Ma arvan, et sellest palvest piisab,” tuleb seda kohe austada.

On ka märke, et võib olla hea jätkata. Kui inimene kogeb soojust, külmatunnet, rahu, värisemist, füüsilist muutust, emotsionaalset vabanemist või muud märki, et Jumal võib tegutseda, võib teenija leebelt edasi palvetada. Kui inimene palub palvet jätkata, võib ka see olla põhjus jätkamiseks. Eesmärk ei ole midagi jõuga esile kutsuda, vaid jääda tähelepanelikuks selle suhtes, mida Jumal teeb.

Erinevad palveteenistuse vormid

Viie sammu mudel sobib eriti hästi altariteenistuseks, koguduse palveaegadeks, üritustel teenimiseks või lühemateks palvehetkedeks kodus või teenimiskeskkonnas. On ka teisi palvevorme, mis võivad võtta palju rohkem aega. Mõned leotuspalve või sisemise tervenemise palve vormid keskenduvad sügavamalt Jumala ligiolu kutsumisele ning võivad kesta tund aega või kauem.

Oluline on mõista, millises palvekontekstis teenitakse. Lühike altariteenistus ei ole sama mis pikk palvekohtumine. Igal olukorral peavad olema sobivad ootused. Lühemas teenimises on fookus selgel palvel, kaastundel ja inimese aitamisel järgmise sammu poole.

Tähelepanelikkus ja avatud silmadega palvetamine

Palveteenistus nõuab tähelepanelikkust. Koguduse ja teenimistöö keskkonnad võivad olla häirivad. Inimesed võivad tulla ja minna, muusika võib mängida ning ruumis võib toimuda palju. Üks kasulik praktika on palvetada avatud silmadega.

Mõnes traditsioonis nähakse silmade sulgemist austuse märgina Jumala ees. See on mõistetav. Kuid palveteenistuses aitab avatud silmadega palvetamine märgata, mis toimub inimesega, kes palvet vastu võtab. Inimene on terviklik: keha, tunded, vaim ja mõistus on omavahel seotud. Vaimulikul tegevusel võivad mõnikord olla füüsilised märgid.

Inimene võib väriseda, tunda tasakaalutust, kogeda soojust või külma, külmavärinaid, higistamist, nutmist, naermist või mingit tunnet oma kehas. Need võivad olla märgid sellest, et Püha Vaim tegutseb. Teenija ei pea selliseid märke kartma, kuid ta ei tohiks neid ka taga ajada.

Ära aja taga avaldumisvorme

Avaldumisvormid ei ole eesmärk. Ei ole parem, kui inimene kukub maha, ega halvem, kui ta ei kuku. Ei ole parem, kui inimene naerab, nutab, väriseb või tal on nähtav reaktsioon. Eesmärk on Püha Vaimu puudutus inimese elus.

Jumal on loonud iga inimese ainulaadsena. Erinevad inimesed võivad Püha Vaimu ligiolu suhtes erinevalt reageerida. Mõnikord võib Vaimu väelises liikumises juhtuda, et paljud inimesed naeravad, nutavad, langevad või kogevad ühist puudutust. Selliseid asju võib juhtuda. Kuid neid ei tohi sundida.

Üks eksitus on öelda, et midagi ebatavalist ei tohiks kunagi juhtuda. Teine eksitus on arvata, et kui avaldumisvorme on rohkem, siis on Jumalat rohkem kohal. Mõlemad on vead. Õige hoiak on avatus ja eristamine. Kui Püha Vaim tegutseb, järgib teenija Tema juhtimist, püüdmata reaktsiooni ise esile kutsuda.

Vägi, iseloom ja andide suunamine

Iseloom suunab ande. Vaimuannid on olulised, kuid neid peavad juhtima alandlikkus, lahkus ja kaastunne. Need omadused ei ole teenimistöö kõrvalised lisandid. Need kujundavad viisi, kuidas Jumala vägi väljendub.

Inimesed peaksid tajuma, et see, kes nende eest palvetab, on turvaline, lahke ja kaastundlik. Nad ei peaks tundma, et tahaksid teenimiskeskkonnast põgeneda. Kahjuks loovad mõned teenimistööd ebamugavust, survet või hirmu. See ei tohiks olla kristliku palveteenistuse eesmärk. Inimesed peaksid saama tunda, et nad on kellegi lähedal, kes tahab aidata neil Jumala poole vaadata.

Kindlus palveteenistuses on samuti oluline, kuid see ei tohi muutuda pealesurumiseks. Teenijal peab olema ootus Jumala suhtes: Jumal on kohal, Jumal tegutseb ja Jumal võib toimida. Kuid see kindlus ei tohi muutuda katseks Jumalat millekski kohustada või sundida esile midagi, mida Jumal ei tee. Tõeline kindlus ühineb Jumala tööga, mitte ei püüa seda kontrollida.

Kohene tervenemine ja aja jooksul toimuv tervenemine

Mõnikord toob palve kohese tervenemise. Teinekord toimub tervenemine aja jooksul. Piiblis tulid paljud inimesed Jeesuse juurde eeskätt füüsilise tervenemise ja vabastuse pärast. Need olid evangeeliumides kesksed vaevad: haigus, pimedus, pidalitõbi, surm ja deemonlik rõhumine.

Ka tänapäeval vajavad inimesed füüsilist tervenemist ja vabastust. Neid ei tohi vähendada ega kõrvale jätta. Kuid paljud inimesed tulevad palvele ka selle ajastu vaevade pärast: ärevus, depressioon, vähk, sõltuvus, üksildus, enesevigastamine, katkised suhted, emotsionaalne stress ja meeleheide. Kogudus peab õppima palvetama nende vajaduste pärast Kristuse kaastundega.

Kaasaegne ühiskond on loonud palju tingimusi, mis inimesi pigem kahjustavad kui aitavad. Tehnoloogia, ülestimuleeritus, üksildus ja pidev surve aitavad kaasa emotsionaalsele ja vaimulikule pingele. Paljud inimesed ei palu ainult keha tervenemist; nad igatsevad rahu, vaikust, kogukonda ja Jumala ligiolu kogemist.

Jumala ligiolu ja kogukonna tervendav vägi

Asbury väljavalamise ajal ilmnes üks tähelepanuväärne mõju ülikooli nõustamiskeskuses. Tavaliselt pidid üliõpilased ootama nõustamise aega kuus kuni kaheksa nädalat. Kui ärkamine algas, kadus ootejärjekord. Üliõpilased ei pannud end enam samal viisil kirja, sest paljud kogesid tervenemist, rahu ja hoolt Jumala ligiolus ning Tema ümber kogunenud kogukonnas.

See ei tähenda, et nõustamine oleks ebavajalik või ebaoluline. Nõustamine võib olla kingitus ja vajalik osa tervenemisest. Kuid see sündmus näitas, et paljud asjad, mida inimesed igatsevad, võivad sügavalt puudutatud saada Jumala ligiolus ja terves kristlikus kogukonnas.

Üliõpilased tulid ette ja jagasid oma elu valusaid ja häbiväärseid osi. Selle asemel et neid tõrjuda, ümbritseti nad armastusega, neid kallistati, nende eest palvetati ja neid armastati. Kui inimesed tunnistavad midagi ning kohtuvad hülgamise asemel armastusega, murdub häbi ja süüdistuse vägi. Ärevuse, depressiooni ja emotsionaalse raskusega kaasnevad sageli ka häbi, hirm, isolatsioon ja enese hukkamõist. Pihtimine armastavas kogukonnas võib murda nende koormate väe.

Palve vastuvõtmine vaikselt

Mõnikord hakkab inimene palvet vastu võttes ise valjult palvetama või kordama sõnu tugeva emotsiooniga. Ta võib tunda, et just nii peab käituma, kui keegi tema eest palvetab. Sellises olukorras võib olla kasulik öelda õrnalt: „Ole lihtsalt vaikselt ja võta vastu see, mis Jumalal sinu jaoks on.”

Selle eesmärk ei ole vaigistada siirast palvet. Eesmärk on aidata inimesel lõpetada esinemine ja lihtsalt vastu võtta. Mõned inimesed kannavad endas ootusi selle kohta, kuidas nad peaksid palve ajal käituma. Leebe juhendamine võib selle surve maha võtta ja aidata inimesel puhata Jumala ligiolus.

Palveteenistus ja isiklik suhe Jumalaga

Palveteenistus ei ole teenija suhtest Kristusega eraldiseisev. See voolab sellest suhtest välja. Need, kes palvetavad teiste eest, peaksid kasvatama regulaarseid vaimulikke praktikaid: isiklikku palvet, Jumala kuulamist, Pühakirja lugemist ja osadust Kristuse ihuga.

Terve käimine Jumalaga on teadlik. See tähendab suhte seadmist Issandaga esikohale, ruumi tegemist Tema kuulamiseks, Pühakirja järjepidevat lugemist ja tervete suhete hoidmist teiste usklikega. Palveteenistust ei tohiks käsitleda tehnikana, mida saab rakendada, samal ajal kui ülejäänud kristlik elu on hooletusse jäetud.

Teenija elu Jumalaga on oluline. Mida enam inimene käib Kristusega, otsib Teda, kuulab Teda ja elab osaduses Tema rahvaga, seda enam võib palveteenistus voolata armastusest, alandlikkusest ja vaimulikust tundlikkusest. Jumal on suveräänne ja kasutab, keda Ta tahab, kuid usklikud on kutsutud Teda sügavalt otsima ja Temaga ustavalt käima.

Kokkuvõte

Kaastundlik tarkus aitab palveteenistusel saada terveks praktikaks. See hoiab mudeli paindliku, suhtelise ja Kristuse-keskse. See õpetab teenijaid kuulama Püha Vaimu, hoidma palvet lihtsana, suunama vestlusi leebelt, palvetama keskendunult ning teadma, millal lõpetada ja millal jätkata.

Terve palveteenistus ei aja taga avaldumisvorme, kuid jääb avatuks Püha Vaimu tõelisele tööle. See väärtustab iseloomu sama palju kui ande ning mõistab, et tänapäeva inimesed vajavad sageli mitte ainult füüsilist tervenemist, vaid ka rahu, kuuluvust, vabanemist häbist ja taastamist kogukonnas. Eesmärk on aidata inimestel kohtuda Jumala ligioluga ja astuda järgmine samm oma teekonnal Jeesusega.