📜 [ET] Loengu konspekt - 11

Prohvetlike sõnade eristamine ja Jumala hääle kuulmise harjutamine

Vaimuannid on antud koguduse elu jaoks, kuid need peaksid kujundama ka seda, kuidas kristlased igapäevaselt elavad. Usklikud ei teeni Jumalat ainult kirikuhoones. Nad elavad arstidena, õpetajatena, vanematena, töötegijatena, naabritena, õpilastena ja sõpradena. Seetõttu ei ole küsimus ainult selles, kuidas vaimuannid toimivad jumalateenistusel, vaid ka selles, kuidas neid saab targalt praktiseerida igapäevaelus.

Vaimuande tuleb alati mõista Jumala eesmärkide kaudu. Need ei ole antud selleks, et tekitada elevust, segadust, hirmu või tähelepanu inimese ümber, kes väidab endal sõna olevat. Need on antud ülesehitamiseks, julgustamiseks, kinnitamiseks ja inimeste suunamiseks Kristuse poole. Kui prohvetlikud sõnad ei teeni neid eesmärke, tuleb neid hoolikalt eristada.

Prohvetlikkus peab kogudust üles ehitama

Üks olulisemaid proovikive iga prohvetliku sõna puhul on see, kas see ehitab Kristuse ihu üles. Mõnes kristlikus keskkonnas antakse palju prohvetlikke sõnu iga avaliku sündmuse kohta: pandeemiate, vaktsiinide, sõdade, valimiste, poliitiliste konfliktide ja ülemaailmsete kriiside kohta. Mõnikord tekitavad sellised sõnad selguse, rahu ja ustava tegutsemise asemel hirmu, vaidlusi või segadust.

Kui prohvetlik sõna on peamiselt mõeldud tähelepanu tõmbamiseks, inimeste üleskütmiseks või dramaatilise õhkkonna loomiseks, tuleb seda küsitavaks pidada. Küsimus ei ole ainult selles, kas sõna kõlab vaimulikult või kas see puudutab tõsiseid maailmasündmusi. Sügavam küsimus on: millist vilja see koguduses kannab? Kas see aitab kogudusel armastada Jumalat ja ligimest ustavamalt? Kas see juhib palve, kaastunde, meeleparanduse, teenimise või targa tegutsemise poole? Või tekitab see peamiselt ärevust, spekulatsioone, lõhenemist ja tähelepanu hajumist?

Prohvetlikkus peaks tooma kogudusele selgust ja suunda. See ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale sellest, mida Jumal tahab teha. See peaks aitama kogudusel osaleda Jumala armastuses ja missioonis. Kui prohvetlik sõna avaliku sündmuse kohta ei vii kogudust ustava kuulekuse poole, ei pruugi see toimida vaimuandide eesmärgi kohaselt.

Prohvetlikud sõnad ja praktiline vastus

Pühakirjas viib suuremat sündmust puudutav prohvetlik sõna sageli praktilise tegutsemiseni. Apostlite tegudes ei tekitanud prohvetlik hoiatus näljahäda kohta lihtsalt hirmu või uudishimu. Kogudus vastas sellele abi kogumisega ja saatis toetuse kannatavale piirkonnale. Sõna viis helduse, ettevalmistuse ja hoolimiseni.

See annab olulise mustri. Isegi kui Jumal räägib millestki, mis ulatub kohalikust kogudusest kaugemale, jääb küsimus samaks: millist ustavat vastust see esile kutsub? Kui prohvetlik sõna puudutab ohtu, kannatust või tulevasi raskusi, peaks see juhtima Jumala rahvast palve, halastuse, ettevalmistuse, helduse või tunnistuse poole. Prohvetlikkust ei anta selleks, et kristlased tunneksid end vaimulikult üleolevana, sest nad väidavad end teadvat salajast infot. See antakse selleks, et kogudus vastaks Jumalale ustavalt.

Sõnad, pildid ja kujutlusvõime

Mõned inimesed saavad sageli muljeid, sõnu või pilte teiste jaoks. Teistele võib see tunduda kummaline või isegi kahtlane. See võib näida pigem väga arenenud kujutlusvõimena kui Püha Vaimu tööna. Just seepärast on eristamine vajalik. Ainuüksi see, et keegi sageli pilte või muljeid saab, ei tõesta, et kõik tuleb Jumalalt. Samal ajal ei tohiks automaatselt tagasi lükata ka seda, et Jumal võib kasutada pilte ja muljeid.

Mõne inimese jaoks on tunnetuse sõnade, prohvetlike muljete või eristamise vastuvõtmine väga loomulik. See on andide valdkond. Nad võivad saada ühe mulje teise järel ilma suure pingutuseta. Kuid sagedus ei ole ustavuse mõõdupuu. Tõeline mõõdupuu on see, kas jagatu ehitab üles, julgustab ja kinnitab kogudust.

Küsimus ei ole lihtsalt: „Kas see inimene nägi pilti?” Küsimus on: „Kuidas see pilt väljendab Jumala armastust selle inimese või koguduse vastu?” Pilti või muljet ei tohiks kunagi kasutada inimeste muljetavaldamiseks, survestamiseks või kontrollimiseks. Seda tuleb pakkuda alandlikult ja selle vilja tuleb läbi katsuda.

Vaimuannid igapäevaelus

Vaimuannid toimivad ka väljaspool ametlikke teenimiskeskkondi. Usklik võib tajuda julgustavat sõna töökaaslase jaoks, ajendit helistada sõbrale või koormat palvetada naabri eest. Kehtivad samad põhimõtted: kas see aitab suunata inimest Kristuse poole? Kas see väljendab armastust? Kas see teenib teist inimest?

Alati ei ole survet midagi kohe jagada. Kui usklik tajub sõna inimese jaoks, keda ta näeb sageli, näiteks töökaaslase, naabri või sõbra jaoks, võib olla tark oodata ja palvetada, kuidas seda kõige paremini jagada. Jumala ajend tuleb sageli seepärast, et Ta tahab, et midagi jagataks, kuid ajastus ja jagamise viis on olulised.

Suhte sügavus mõjutab vabadust jagada. Mida paremini me kedagi tunneme ja mida sügavam usaldus meil temaga on, seda rohkem on tavaliselt vabadust otsekoheselt rääkida. Inimesega, keda me hästi ei tunne, tuleb olla ettevaatlikum ja leebem. Sõna ei tohi inimese peale raskelt asetada, justkui peaks ta selle kohe vastu võtma.

Abistav viis rääkida on: „Ma tajun, et Issand võib-olla ütleb seda. Kas see haakub sinuga?” Selline sõnastus jätab ruumi Pühale Vaimule tegutsemiseks. See väldib meie mulje esitamist lõpliku sõnana. Eesmärk ei ole sundida nõustumist, vaid pakkuda midagi alandlikult ja lasta Jumalal seda kinnitada.

Vale küsimus: „Kas see on Jumalalt?”

Kui inimesed saavad muljeid, küsitakse sageli: „Kas see on Jumalalt või on see lihtsalt minu enda mõte?” See on arusaadav küsimus, kuid sageli ei ole see kõige kasulikum. Jumal räägib tavaliselt meie seest, sest Püha Vaim elab meis. Me võime kujutleda Jumala häält millegi välise ja dramaatilisena, näiteks kirjaga seinal või häälega pilvest. Selliseid asju esineb Pühakirjas, kuid enamasti tajuvad usklikud Jumala kõnet sisemiselt.

Püha Vaim elab usklikus. Kristlastel on Kristuse meel. Kui me järgime Kristust ja küpseme Temas, kujundab Vaim üha enam meie mõtteid, kujutlusvõimet, igatsusi ja sisemist elu. Seetõttu ei ole küsimus alati „Jumal või mina”, nagu oleksid need täiesti eraldi võimalused. Sageli on parem küsida: kuidas võib Jumal rääkida minu uuendatud mõistuse, kujutlusvõime, kaastunde ja eristamise kaudu?

Siiski on erinevus tavalise targa nõu ja konkreetse Vaimu ajendi vahel. Usklik võib meenutada piiblisalmi ja jagada seda, sest see on hea piibellik nõuanne. See on terve ja kasulik. Teisel korral võib sama salm tulla ootamatult väga selgelt meelde ning olla täpselt see, mida teine inimene vajab. Jumal võib kasutada mõlemat. Eesmärk ei ole iga kogemust üle analüüsida, vaid eristada, kas see liigutab inimesi Kristuse poole.

Paremad küsimused eristamiseks

Selle asemel et alustada ainult küsimusega „Kas see on Jumalalt?”, on parem küsida piibellikke eristamisküsimusi. Need küsimused annavad raamistiku muljete, sõnade ja prohvetliku teenimise läbikatsumiseks.

• Kas see ehitab üles? Annid on antud koguduse ülesehitamiseks.
• Kas see väljendab armastust? Annid peavad toimima 1. Korintlastele 13 armastuse õhkkonnas.
• Kas seda kinnitab Vaimu vili? Annid peaksid suunama armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, lahkuse, headuse, ustavuse, tasaduse ja enesevalitsuse poole.
• Kas see peegeldab alandlikkust, lahkust ja kaastunnet? See on Kristuse teenimisviis.
• Kas Kristuse ihu kinnitab seda? Küpsed usklikud ja juhid peaksid aitama eristada, kas sõna on terve ja kasulik.

Need küsimused annavad rohkem selgust kui lihtsalt küsimus, kas miski on Jumalalt. Need aitavad näha, kas sõna liigub selles suunas, mille Pühakiri vaimuandidele annab. Sõna, mis tekitab uhkust, hirmu, segadust, kontrolli või lõhenemist, tuleb väga hoolikalt läbi katsuda. Sõna, mis ehitab üles, julgustab, kinnitab ja väljendab Kristuse-sarnast armastust, on tõenäolisemalt kooskõlas Vaimu tööga.

Annid ja Vaimu vili

Vaimuannid ei ole sama mis Vaimu vili. Annid on Jumala antud teenimiseks. Vili on kristliku küpsuse märk. Inimesel võib olla vaimuand ja ta võib siiski vajada kasvamist iseloomus. Seepärast peab Vaimu vili ande juhtima.

Vaimuandide eesmärk ei ole tõestada küpsust. Annid peaksid suunama meid küpsuse poole. Kui keegi väidab endal olevat prohvetlik meelevald, kuid tal puudub armastus, rahu, pikk meel, lahkus, tasadus või enesevalitsus, on probleem. And võib olla olemas, kuid seda ei väljendata tervel viisil.

Kristlik küpsus on nähtav Vaimu viljas. Prohvetlik teenimine, tunnetuse sõnad, eristamine ja teised annid peaksid aitama kogudusel liikuda selle vilja poole. Need ei tohiks tõmmata inimesi vaimuliku uhkuse või emotsionaalse korratuse sisse.

Kinnitus Kristuse ihus

Eristamine ei ole mõeldud ainult privaatseks ja eraldatud protsessiks. Kristuse ihu aitab kinnitada ja läbi katsuda seda, mida jagatakse. See ei tähenda, et iga muljet peab arutama terve koguduse komisjon enne, kui keegi võib teist inimest julgustada. Kuid see tähendab, et usklikud peavad jääma alandlikuks, vastutavaks ja korrigeerimisele avatuks.

Küpsed kristlased ja usaldusväärsed juhid võivad aidata eristada, kas sõna on tark, armastav ja sobiv. See on eriti oluline siis, kui sõna puudutab suuremaid otsuseid, avalikku suunda või kogu kogudust. Inimene ei tohiks muutuda iseenda lõplikuks autoriteediks lihtsalt sellepärast, et ta väidab end olevat Jumalat kuulnud.

Terve prohvetlik teenimine jääb kogudusele allutatuks. See ei ole iseseisev, ennast esiletõstev ega puutumatu. See võtab eristamise vastu, sest eesmärk ei ole isiklik tähtsus, vaid ustavus Kristusele.

Jumala hääle kuulmise harjutamine

Jumala hääle kuulmist saab harjutada lihtsal ja alandlikul viisil. Üks kasulik harjutus on panna inimesed paaridesse või kahte ritta üksteise vastu seisma. Üks inimene sulgeb silmad ja seisab vaikselt, käed lõdvalt külgedel. Teine inimene asetab õrnalt käe tema õlale, kui see on sobiv ja oodatud, ning jääb vaikseks.

Seejärel palub palvetaja vaikselt Pühalt Vaimult midagi julgustavat, mida jagada. See ei ole dramaatilise prohvetluse või korrigeerimise aeg. See on lihtne kuulamise harjutus: „Issand, anna mulle sõna või mulje, mis julgustaks seda inimest.” Umbes minuti pärast avab inimene silmad ja jagab muljet leebelt.

Selline praktika aitab usklikel õppida, et Jumala kuulmine ei pea olema survestatud ega kummaline. See võib olla vaikne, lihtne ja armastav. Fookus on julgustusel. Harjutus õpetab ka alandlikkust, sest muljeid jagatakse muljetena, mitte käskudena. Inimene, kes sõna vastu võtab, saab kaaluda, kas see haakub, ja võtta vastu selle, mis on abistav.

Jagamine ilma surveta

Mulje jagamisel on oluline toon. Parem on öelda: „Ma tajusin seda,” või „Ma mõtlen, kas Issand võib sind selles julgustada,” kui rääkida raskelt või kontrollivalt. Keel peaks jätma ruumi läbikatsumiseks ja vastuvõtmiseks.

See on eriti oluline, sest usklikud alles õpivad. Iga mulje ei ole võrdselt selge. Mõni võib tulla Pühalt Vaimult, mõni võib olla segunenud meie enda mõtetega ja mõni võib olla lihtsalt tavaline julgustus. See ei ole põhjus harjutamist lõpetada. See on põhjus jääda alandlikuks ja vastutavaks.

Harjutamine aitab usklikel kasvada. Nii nagu inimesed õpivad jutlustama, ülistama, õpetama või palvetama harjutamise kaudu, õpivad nad ka Vaimu ajendeid ära tundma harjutamise kaudu. Eesmärk ei ole saada muljetavaldavaks, vaid saada armastavamaks, tähelepanelikumaks ja kasulikumaks teiste ülesehitamisel.

Kokkuvõte

Eristamine on prohvetlikus teenimises ja Jumala hääle kuulmises hädavajalik. Iga väidetavat sõna ei tohiks vastu võtta lihtsalt sellepärast, et see kõlab vaimulikult. Kogudus peab küsima, kas sõna ehitab üles, väljendab armastust, peegeldab Vaimu vilja, kannab alandlikkust ja kaastunnet ning leiab kinnitust Kristuse ihus.

Samal ajal ei peaks usklikud hakkama Jumala kuulmist kartma. Püha Vaim elab Jumala rahva sees ja räägib uuendatud mõistuse, kujutlusvõime, kaastunde, Pühakirja ja sisemiste ajendite kaudu. Vaimuannid võivad toimida nii koguduse kogunemistel kui ka igapäevaelus, kuid need peavad alati suunama inimesi Kristuse poole. Eesmärk ei ole segadus, hirm või tähelepanu teenijale. Eesmärk on armastus, julgustus, selgus ja Kristuse ihu ülesehitamine.