2. peatükk. Prohvetite traditsioonid

4

See lõik, mis pärineb Jesaja elu viimasest perioodist, teeb veelgi selgemaks prohvetikuulutuse taandamise suuliselt kuulutuselt kirjalikule, ehk teisisõnu, selle olemasolu kirjanduslikule vormile. Siin ei ole prohvet saadik. Ta ei tohi välja minna, vaid ta peab "sisse minema" oma majja ja ta ei tohi rääkida, vaid kirjutada "tulevaste aegade pärast". Olukord on selgelt sama, mis Js 8.16jj. Sõnum on edastatud. Taas on üks prohveti töö etapp lõppenud ja taas ebaõnnestunult. Jesajal ei õnnestunud usku süüdata; tema kuulajad olid kuulmiseks oma poliitiliste projektidega liiga hõivatud. Tõepoolest, asjad olid veelgi hullemad. Nad 'ei teinud’ seda ja otsustasid meelega Jahvele ja tema palvele vastupidiselt. Ja seekord pole väikese jüngrite rühma kohta meeldivaid sõnu. Õhustik on palju rohkem täis hülgamist kui see oli eelmisel korral. Prohvetit ümbritseb palju sügavam pimedus. Mõnes mõttes läheb lõik palju kaugemale kui Js 8, sest siin näidatakse otsust Jahve ja tema palve vastu kui midagi, mis on juba vastu võetud. See on oluline Jesaja sõnumi jaoks olles üks väheseid kohti, kus prohvet ise teeb oma sõnumi sisust paarisõnalise kokkuvõtte. Tema soov oli panna inimesi pöörduma Jahve poole, et otsida kindlustunnet tema kaitses ning leida kindlust ja "rahu". Kuna nad on aga selle kõik tagasi lükanud, on nende osaks kaotada kogu stabiilsus, nagu pildil, mida Jesaja nii suurejooneliselt kujutab, kus müür äkitselt paisub ja kokku variseb.

Miks kirjutab prohvet oma sõnumi üles "testamendina", nagu seda tavapäraselt nimetatakse? Kui kaugele see on ette nähtud "tulevaste aegade jaoks"? See, millele ta alguses mõtles, oli kindlasti tema ähvarduse täitumine. Need, kes tulid pärast teda, võisid tagantjärele näha, et tema prohvetlik sõna pole tühjaks saanud. Võib ka juhtuda, et kirjapanekul mõtles ta kaugemale kui vahetu täideminek. Tema enda põlvkond kanti maha – "äkitselt, silmapilkselt" tabab seda häving. Ometi, isegi kui saatus, mida ta selle jaoks ette kuulutas, ka tegelikult teostus, oli see siiski vaid üks osa tema prohvetlikust sõnumist. Kehtima jäi ka selles sisalduv õnnistuse tõotus, kutse otsida kindlustunnet Jahve kaitses. Kuigi üks põlvkond muutub sõnumi suhtes kurdiks, jääb sõnum kehtima. Jahve ei hülga oma eesmärke: erinevus on vaid selles, et need ulatuvad nüüd rahva ajaloo kaugemasse tulevikku ja seetõttu on sõnum vaja kirja panna.

Lõigu muudab huvitavaks see, et see näitab, kuidas prohvet teatud asjaoludel katkestas seose oma sõnade ja nende algsete kuulajate vahel ning kandis sõnumi vähimagi muutuseta edasi, pannes selle kehtima kuulajate ja lugejate jaoks kaugemas tulevikus. Sel ajal, kui Jesaja oma jutluse üles kirjutas, võib-olla pärast aastat 701, oli ajalugu kindlasti ületanud mõned tema ettekuulutused. Vaadates neid ilmse ja vahetu täitumise seisukohalt, olid nad ilmselt läbi kukkunud. Kuna nad säilitasid oma tähtsuse kauemaks kui lihtsalt selleks ajaks, milleks nad algselt olid suunatud, ei olnud põhjust neid pidada minevikku kuuluvateks. Samuti polnud see enam põhjus nende sisu muutmiseks või uutele adressaatidele sobivaks ümbersõnastamiseks. Sama juhtus Hooseaga.

Algsel edastamisel oli kogu tema sõnum suunatud tollasele põhjakuningriigile. Kuid millalgi hiljem toimus väga kerge redigeerimine - nime "Juuda" lisamine mitmesse kohta - andis sellele uue adressaadi, lõunakuningriigi. Kunagi ei eeldatud, et prohveti oraaklid olid adresseeritud ühele ja ainult ühele inimgrupile ning seejärel keerati need rulli ning pandi dokumentide hulka hoiule. Kindlasti oli neid, kes ei unustanud, et prohveti õpetus jäi tulevaste päevade ja põlvkondade jaoks alati aktuaalseks, ja kes ise andsid oma osa selle asjakohaseks muutmisel – paljudel juhtudel on nende tööd selgelt näha erinevatest teisestest täiendustest, mida nad lisasid. Kõige selgem näide edastusprotsessi ajal toimunust, on Trito Jesaja ja Deutero Jesaja suhe. Esimese sõltuvus teisest on nii silmatorkav, et on õigesti eeldatud, et nende suhe oli meistri ja õpilase suhe. Kuid olukord, kus noorem mees vanema sõnu lausus, oli väga erinev sellest, milles need olid algselt välja öeldud; ja sellest tulenevalt muudeti meistri ütlusi radikaalselt. Ka Jeremija on oma tegevuse esimeses faasis Hoosea jünger. Jällegi on teadlased tema raamatus juba ammu ära märkinud suure osa proosalõike, mille kõnepruuk ja teoloogilised ideed on väga sarnased 5. Moosese raamatu ja deuteronomistidega seotud traditsioonile. Ilmselgelt on meil siin tegemist Jeremijale kuuluva materjali teistsuguse iseloomuga ümberkirjutamisega, kuigi me muidugi ei tea, kes selle eest vastutas või miks ta nii tegi.

Baaruki pikk ja üksikasjalik kirjeldus selle kohta, kuidas Jeremija kuulutus üles kirjutati, ja mitmed rullraamatu lugemised on paralleelsed kahe eespool käsitletud Jesaja lõiguga sel määral, et see kirjeldab üleminekut suuliselt kuulutuselt kirjalikule sõnale. Kuid see läheb palju kaugemale, sest see räägib kummalisest saatusest, mis raamatut tabas. Sarnaselt Jesajale tuletas Jeremija kirjaliku ülestähenduse tegemise käsu Jahve selgesõnalisest käsust: oluline on aga selle ettevõtmise eesmärk, nagu jutustusest selgub (Jr 36). See oli viimane katse tuua Iisrael meeleparandusele ja võimaldada Jahvel talle andestada. Kuid see on vaid sissejuhatus raamatu saatusest pärast selle valmimist. Baaruk näitab haripunkti jõudes üles suurepärast artistlikkust. Ta räägib, kuidas rulli kolm korda loeti. Esimest korda puudutatakse üsna kergelt. See oli avalik lugemine paastu ajal Jahve ees aastal 605. Teisest lugemisest, mis toimus riigisekretäri kabinetis tähtsamate riigiametnike juuresolekul, on täielikum kirjeldus. Kuulajad läksid kuuldu pärast ärevile; nad ristküsitlesid Baarukit  ja rull ise pandi "ametlikusse seifi hoiule". Kuigi Baaruki suhtes oldi heatahtlikud, tuli asjast endast kuningale teatada. Milline täiuslik kunstnik Baaruk on, kui ta valmistab ette teed oma loo haripunktiks! Milline on kuninga suhtumine? Sest tema otsus määrab, kas kogu rahvas – mitte ainult tema ise – seisab või langeb. Nüüd annab lugu üksikasjaliku ülevaate. Kuningas on talvemajas, istub ahju kõrval, ministrid tema ümber. Kuid lõpuks pole huvi keskmes mitte tema, vaid rull ise, mille ta katki lõikab ja tükkhaaval tulle viskab. Seepeale dikteerib Jeremija oma jutluse uuesti Baarukile ja muudab teise rulli veelgi põhjalikumaks kui esimese.

Lugu on Vanas Testamendis ainulaadne, kuna selle teemaks ei ole ei isik ega ka Jehoova ettehoolde või määramise tegu, vaid raamat. Kuid raamatu saatus kehastab selles sisalduva sõnumi saatust. Veel kord on motiiviks suure ebaõnnestumise motiiv, mida Jeremija mängib oma konkreetsete variatsioonidega. Seetõttu võime peaaegu rääkida nii raamatu kui ka selle autori „kannatusest”. Ühel hetkel aga katkeb paralleel Jeremija enda via dolorosaga . Rull on rebenenud ja põletatud, kuid seda uuendatakse. Jahve sõna ei lase end tühjaks teha.

Need kolm lõiku näitavad muidugi ainult esimest sammu traditsiooni kujunemisel, s.t suulisest kuulutusest kirjaliku tunnistuseni, sammu, mille astuvad mõnikord prohvetid ise. See jäi aga prohveti sõnumi püsiva jäädvustamise viimasest etapist kaugele; selle asemel tuleks seda nimetada ainult selle jäädvustamise alguseks. Nagu me juba nägime, ei piirdunud prohveti kuulutus ainult tema algse kuulajaskonnaga. Iisraeli rännakul läbi aja, saatis sõnum teda, isegi kui ajaloolised asjaolud, millest see algselt räägiti, olid vahepeal muutunud. Traditsiooniprotsessi põhialuseks oli veendumus, et kui prohveti sõna on kord välja öeldud, ei saa see iialgi mingil juhul tühiseks muutuda. Mis ajal ja kuidas see täitus, oli Jahve mure; inimese osaks oli see sõna edasi anda. Ja me peame eriti tähele panema, et isegi ennustused, mis olid selgelt leidnud oma ajaloolise eesmärgi ja olid seega selgelt täitunud, jäeti alles Iisraeli puudutavate ennustustena, mis võisid alati saada värske tähenduse.

Eriti iseloomuliku näite sellest sajandeid kestnud lakkamatust traditsiooni pideva ümbertõlgendamise protsessist annab nn Naatani ennustus (2Sm 7). Salmid 11 ja 16 sisaldavad arvatavasti prohvetikuulutuse vanimat osa, mis oli suunatud otse Taavetile endale. Sellega võrreldes on ss. 12a, 14-16 hilisemad – ajahetke edasiminek tuleb välja huvist poja vastu ’pärast sind, kes tuleb välja sinu ihust’, kui Taavet ’on heitnud oma isade juurde'; küsimus on nüüd Jahve suhetes Taaveti järglastega. Siis, tunduvalt hiljem, sidus deuteronomistlik ajalooteoloogia kogu selle ettekuulutuse Saalomoni templiehitusega (s 13), samas kui veelgi hiljem Deutero Jesaja katkestas sideme Taaveti sooga ja rakendas seda ütlust kogu Iisraeli kohta (Js 55.3jj). Isegi pärast seda ei ole krooniku jaoks vana viide tõotusest Taaveti seemnele piisavalt lai: ta räägib 'seemnest, mis sünnib sinu poegadest' ja lisab seega prohvetikuulutuse ulatusse uue etapi (1Aj 17.11). Nii oli kauges minevikus kõneldud kuulutuse sõnum oleviku jaoks tunduvalt peale eksiili.

Prohvetlikes kirjutistes saab tähelepanelikult jälgida traditsiooni kogunemist ja kasvamist. Eksegees peab olema vähem valmis kui praegu nägema uue vere lisamist prohvetlikku traditsiooni kui "võltsi" või originaali õnnetut moonutamist. Selline protsess on tegelikkuses märk elujõust, millega vana sõnum edasi anti ja uutele olukordadele kohaldati. Kohaldamine viidi mõnel juhul läbi ähvarduste lisamisega võõrrahvaste vastu, kes olid vahepeal sattunud Iisraeli ajaloo orbiiti. Nii näiteks hakati väga vana Bileami ennustust viimaks rakendama isegi kreeklastele (4Ms 24.24). Jesaja 23. peatükis mõned hilisemad täiendused, panid varasema Siidoni vastase oraakli viitama Tüürosele. Messiaanlikule prohveteeringule Js 11.1jj lisati hiljem salm 10 ning rakendati paganate maailma kohta, Paulus võttis selle ning tõlgendas ümber (Rm 15.12). Samamoodi kandus Messia prohvetiennustus Aamose raamatus üle Uude Testamenti selle vähem piiratud LXX versioonis (Ap 15.16j: 'Aadam'; Am 9.12: 'Edom'). Js  9.11 rääkis Jesaja aramealastest ja vilistitest; LXX rakendab seda ütlust Süüria ja kreeklaste kohta.

Kui aga sedalaadi kohandamise käigus muudetakse vana oraakel oma vastandiks – kui näiteks kohtuotsuse kuulutamine muudetakse päästesõnumiks –, hakkavad vähemalt tänapäeva lugejas tekkima kahtlused. Jesaja kuulutas "häda" egiptlastele, "pikakasvulise ja siledanahkse rahvale keda kardetakse ligidal ja kaugel" ning ähvardas neid hävinguga (Js 18.1-6). Kuid nüüdse seisuga jätkab oraakel prohvetlikult, et "sel ajal" tuuakse Jahvele kingitusi "pikakasvulise ja siledanahkse rahva poolt, rahva poolt, keda kardetakse ligidal ja kaugel," (s 7). Kuid isegi selline vanema kohtuotsuse muutmine päästesõnumiks hilisema inspiratsioonipuuduse alla kannatava autori poolt ei ole põhimõtteliselt ebaseaduslik plagiaat. Jesaja raamatu tekstis on tõeline järjepidevuse tunnetus ja tõeline usk, et väga erineva ajaloolise olukorra tõttu on antud volitus varasemat kuulutust isegi vastupidiselt ümber tõlgendada. Ainuüksi tõsiasi, et kulutused on nii sageli sel viisil ümber pööratud, sunnib meid pidama seda täiesti normaalseks ja teoloogiliselt legitiimseks protseduuriks. Näiteks Js 22.15–25 liitlõigus on reljeefselt näha kolm kasvuetappi. Esimeses lõigus vv. 15-18, valati Jahve ja prohveti enda viha välja Sebna, ühe Juuda kõrgeima ametniku peale. Teda ei panda ühel päeval oma vastraiutud hauakambrisse. Jahve viskab tema mumifitseerunud surnukeha võõrale maale nagu oleks see pall. See on Jesaja enda räägitud sõnumi lõpp, kuid see jätkub:

„Mina tõukan sinu su ametist, ja sind aetakse ära su kohalt. Ja sel päeval kutsun ma oma sulase Eljakimi, Hilkija poja, panen temale selga sinu kuue, kinnitan talle vööle sinu vöö ja annan tema kätte sinu valitsuse: tema saab siis isandaks Jeruusalemma elanikele ja Juuda soole. Ja ma panen Taaveti koja võtme temale õlale: tema avab ja ükski ei sule, tema suleb ja ükski ei ava. Mina löön ta nagu varna kindlasse kohta ja ta saab aujärjeks oma isa soole.“ (Js 22.19-23).