2. peatükk. Prohvetite traditsioonid

Umbes sajand pärast Eelijat ilmusid lavale Aamos, Hoosea, Jesaja ja Miika. Kui võrrelda nende allikmaterjali nende eelkäijate omaga , avastame, et kaheksandal sajandil on ilmnenud uus tegur. Narratiivses vormis kajastused, mis on meil ainsaks allikaks Eelija ja Eliisa puhul, vähenevad märgatavalt ja selle koha hõivavad omavahel ühendamata ütluste, kõnede ning luule kogumikud. Selline erinevus viisis, kuidas prohvetite tegevust on edasi antud, sunnib meid arvesse võtma kirjanduslikku „vormi“, mille kaudu mälestus nende tööst ja kuulutusest on lõpuks meieni jõudnud, kuna sellest sõltub suuresti hilisemate ajastute teoloogiline hinnang.

Sarnaselt ajaloolisele traditsioonile on prohvetiraamatud meie ees teatud määral väga vormitutes traditsioonilise materjali kogumites, mis paigutuse poolest peaaegu üldse ei arvest sisu või kronoloogilist järjestust ja mis ilmselt ei järgi meile Euroopa kirjanduse arengust tuttavaid seadusi. Hesekiel on esimene, kes kasutab prohvetikõnede esitamist ajalises järjestuses. Sellegipoolest on selles tohutus materjalikogus lugejale kohe märgata eristamist, mis on ühtaegu küll lihtne aga samas ka suure teoloogilise tähtsusega. See on eristus luule ja proosa lõikude vahel. 

Kuigi on erandeid, on prohvetite oma kõne reeglina luule vormis: see tähendab kõnet, mida iseloomustab rütm ja parallelisms. Seevastu lõigud, milles nad ise ei kõnele, vaid on jutustuse subjektid, on proosas. Seega on prohvetid kahel viisil andnud oma panuse Vana Testamendi kirjandusse või vähemalt selles sisalduvatesse traditsioonidesse: ühelt poolt narratiivid või narratiivide kogumid, mis räägivad sellest, mida prohvetid tegid, ja teiselt poolt nende endi poolt peetud kõned või kõnede kogud. Samuti on kaks põhjust, miks nad äratasid nii oma kaasaegsete kui ka neile järgnevate põlvkondade tähelepanu. Esiteks nende kuulutuste sisu; teiseks, asjaolud - konfliktid, milles nad osalesid, nende tehtud imed ning kohtumised konkreetsete inimestega. Juhtudel, kus säilitatakse nii prohveti enda öeldu kui ka jutustus tema kohta, ei ole ilmselgelt alati võimalik jutustusi ühtlustada, sest jutustaja vaatenurk, kes näeb prohvetit avaliku elu draama pingetes, võib erineda jüngrite rühma omast, kelle ainsaks huviks oli salvestada õigel kujul prohveti kõned, mille ajalooline kontekst on unustatud. See seletab näiteks märkimisväärset erinevust prohveti kohta räägitavates lugudes (Js 36–39) ja pildi vahel, mille Jesaja edastab oma jutluses.

Esimene on palju lähedasem tema kohta levinud hinnangule ja selles on vaevu viiteid tema jutlustamise tohutule intellektuaalsele haardele, nagu see ta kõnes kajastub. Samuti peab olema selge, et nendest kahest prohvetliku kirjanduse vormist on jutustus varasem. Enne kui sai võimalikuks koguda üksnes prohvetite sõnu ja vaadelda neid ajaloolisest kontekstist lahus ning hinnata neid nende endi olemuslike väärtuste põhjal, oli vaja aega, et teatud määral tundma õppida prohvetikuulutuse fenomeni ja saada haritud vaimsema ilmavaate osas.