2. peatükk. Prohvetite traditsioonid

5

Juba stiilimuutus – äkiline üleminek ainsuse esimesele isikule – reedab, et on tehtud uus algus. Lisaks teeb salm 19a viletsa ülemineku: Sebna on juba tagasi lükatud ja jutt tema vallandamisest ei ole kohane. Huvi keskmes on nüüd Sebna järglane Eljakim ja tema ametisseseadmine (mõned salmid on tõeline kullakaevandus kohtus kasutatava tseremoniaalse keele kohta). Kuid Eliakimi kohta oli veel midagi öelda, ja see oli midagi, mis tema ametisse nimetamise ajal oli üsna tundmatu. See viib meid Sebna tekstide arendamise kolmandasse faasi.

„Tema külge riputatakse kogu ta isa soo koorem: võrsed ja lehed, kõik väiksed asjadki, kausikestest kuni igasuguste kruusideni. Siis, ütleb vägede Issand, annab järele kindlasse kohta löödud varn: see murdub ja langeb, ja koorem, mis selle küljes oli, puruneb. Jah, Issand on rääkinud.” (Js 22.24-5).

See laiendus ripub salmi 23 „varnas“, kuid mõistab metafoori hoopis teisiti. Eljakim on kindlasti varn, sest kõik ta sugulased peavad tema küljes rippuma. Seetõttu juhtub ka temaga see, mis juhtub varnaga, mille külge on riputatud liiga palju potte ja kööginõusid. Ta annab järele ja kogu kupatus puruneb põrandal tükkideks. Meeldiv satiir kõrgetasemeliste ametnike onupojapoliitikast!

Selline traditsioonide käsitlemise viis seab meid silmitsi hermeneutilise probleemiga, mille saab siin vaid põgusalt ära märkida. Kui prohveti sõnad saatsid selliselt Iisraeli tema ajarännakul ja kui nad säilitasid oma kõnetava iseloomu isegi kaua pärast nende esialgset edastamist, pidid hilisemad ajastud tundma vabadust neid ümber tõlgendada, sest ainus viis, kuidas viia sõna hilisemate adressaatideni, on selle sisu kohandamine. Tänapäeva eksegeesi eesmärk on ennekõike avastada iga konkreetse oraakli sisu sellisena, nagu prohvet ise seda mõistis. Kuigi mitte loobudes sellest pingutusest, kas ei peaks me mitte olema teadlikud, et see on vaid üks võimalik viis oraakli mõistmiseks? Järgmistele põlvkondadele ja nende ees seisvatele olukordadele viidates avanesid uued viisid prohveti oraaklite mõtestamiseks ja see protsess jätkus kuni ajani, mil Uues Testamendis tõlgendati viimast korda prohvetite kuulutust omaaegsete sündmuste valguses? Kas me ei peaks ka meeles pidama, et kui ennustus pärimuste edasiandjate kätte jõudis, oli aeg, mil ennustust sai võtta selle kitsas tähenduses nagu tal oli algse edastamise ajal, juba minevikuks muutunud?