📜 [ET] Loengu konspekt - 6

Vahetuse palve ja terve palveteenistus

Kristlik kasv on sageli ebaühtlane protsess. Me ei näe alati, et kõik toimuks nii, nagu peaks, nagu me loodame või isegi nagu Jumal seda lõpuks soovib. Usk kasvab päris küsimuste, päris haavade ja päris võitluste keskel. Kui kahtlused või sisemised konfliktid püsivad, võib olla kasulik tuua need Issanda ette konkreetsel viisil. Nende üleskirjutamine, päeviku pidamine või isegi kirjutatud koorma asetamine Jumala ette võib saada füüsiliseks teoks, mis väljendab südame hoiakut: „Issand, ma annan selle Sulle.”

Selline füüsiline vastus ei ole Pühakirjale võõras. Piibli loos väljendavad välised teod sageli sisemist alistumist. Eesmärk ei ole rituaal rituaali pärast, vaid kehastatud ausus Jumala ees. Usklik tunnistab koormat ja annab selle Kristuse kätte.

Palveteenistus ja kinnituse otsimise probleem

Terve palveteenistus algab õigest alusest. Üks suur oht teenimistöös on kasutada vaimuande või teenimise tulemusi isikliku väärtuse tõestamiseks. Inimene võib hakata mõtlema: „Kui inimesed saavad minu palve kaudu terveks, siis ma olen väärtuslik,” või „Kui ma kuulen prohvetlikke sõnu, siis on mu teenimistöö kehtiv,” või „Kui toimub vabanemine, siis Jumal kiidab mind heaks.”

See loob sügavaid probleeme. Kui meie kinnitus tuleb tulemustest, nihkub pilk Jumalalt sellele, mis toimub meie kaudu. Me hakkame vajama nähtavaid tulemusi, et tunda end kindlalt. Kui midagi nähtavat ei juhtu, võime tunda survet midagi ise esile kutsuda. See võib viia teeskluseni, liialdamiseni, manipuleerimiseni või isegi vaimulike sõnade väljamõtlemiseni.

Mõnes teenimistöös on inimesed esitanud valeprohvetlikke teadmisi, kogudes infot sotsiaalmeediast või mujalt ning esitades seda ilmutusena. Selline käitumine on vale, kuid sageli kasvab see sügavamast probleemist: vajadusest näida vaimulikult väelisena, et tunda end väärtuslikuna.

Edasitee on rajada teenimistöö suhtele Kristusega, mitte nähtavatele tulemustele. Tervenemine, vabastus ja prohvetlik teenimine on olulised. Jumal tahab inimesi tervendada, vabastada ja kõnetada. Kuid need tulemused ei tohi kunagi saada tähtsamaks kui ausus, iseloom ja vaimulik tervis. Me ei tohi teha kompromissi selles, kelleks Jumal meid kutsub, selleks et saavutada tulemusi, mida meie tahame.

Moosese probleem: tulemused ei tähenda alati heakskiitu

Moosese lugu, kus ta lõi kaljut, on hoiatav näide. Jumal ütles Moosesele, et ta räägiks kaljuga ja vesi tuleks välja. Mooses aga lõi kaljut. Vesi tuli siiski välja. Kui hindaksime ainult tulemust, võiksime öelda: „See töötas, järelikult oli kõik korras.” Kuid Jumal ei näinud seda nii. Moosese teol olid tagajärjed ning talle öeldi, et ta näeb tõotatud maad, kuid ei lähe sinna sisse.

See õpetab olulist teenimistöö põhimõtet: nähtavad tulemused ei tähenda automaatselt, et meetod, hoiak või südame seisund oli õige. Midagi head võib juhtuda, kuid viis, kuidas seda tehti, võib siiski olla sõnakuulmatu või ebatervislik. Jumala halastus võib õnnistada inimesi hoolimata inimlikust läbikukkumisest, kuid see ei õigusta kompromissi.

Seetõttu tuleb palveteenistust hinnata mitte ainult selle järgi, mis väliselt toimub, vaid ka selle järgi, kas see peegeldab Kristuse iseloomu ja kuulekust.

Isiklik tervenemine ja teenimine terviklikkusest

Need, kes palvetavad teiste tervenemise eest, vajavad Kristuse tervendavat tööd ka oma elus. Meid ei kutsuta ainult tervenemist vahendama; meid kutsutakse teenima kasvava tervise, tõe ja terviklikkuse paigast. 2. Korintlastele 5:17 ütleb, et kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu: vana on möödunud ja uus on sündinud.

See uue loodu elu tähendab, et Jumal viib meid uude paika. Ta tahab, et Kristus jääks meie palveteenistuse keskmesse. Ta ei sunni meile peale tervenemist ega küpsust; Ta kutsub meid suhtesse ja koostöösse Temaga. Meid kutsutakse töötama koos Püha Vaimuga.

Püha Vaimuga töötamine kõlab lihtsalt, kuid see võib olla keeruline. Kellegagi koos töötamine nõuab tähelepanu, alandlikkust ja vastuvõtlikkust. Isegi siis, kui meie sügavaim igatsus on olla Vaimu juhitud, võib tegelik alistumise hetk olla raske. Püha Vaim kutsub meid isiklikku suhtesse, kus Kristuse lunastav vägi võetakse vastu meie elu tegelikes paikades.

Haavad, ohvriroll ja segadus

Kõik inimesed on kogenud valusaid asju. Mõned on kannatanud kohutavat ülekohut. Mõned haavad ei tule sellest, et meie tegime midagi valesti, vaid sellest, et meie vastu tehti pattu. See võib olla sügavalt segadust tekitav, sest ohvrid tunnevad sageli häbi, hirmu või süüd isegi siis, kui nad ei vastutanud selle eest, mis juhtus.

Inimene, keda on väärkoheldud, võib mõelda: „See juhtus, sest ma olin selle ära teeninud,” või „Ma olen halb inimene,” või „Jumal karistab mind.” Need on valed lood, kuid need võivad muutuda väga mõjusateks sisemisteks narratiivideks. Tervenemine nõuab ausust Jumala ees ja valmisolekut kutsuda Kristus nendesse paikadesse, mida me ei ole lasknud Tema valitsuse alla.

Pihtimist mõistetakse sageli ainult isikliku patu tunnistamisena. See on vajalik ja piibellik. Kuid on ka teine pihtimise mõõde: tunnistada neid kohti, kus me ei ole lasknud Jumalal oma elus valitseda. Võib-olla peame tunnistama, et oleme lubanud häbil, hirmul, vihal või valel identiteedil valitseda valdkondi, mis kuuluvad Kristusele.

Joosep ja Jumala lunastav vägi

Joosepi lugu aitab mõista lunastavat tervenemist. Joosep müüdi vendade poolt orjusse. Seda ei saa kuidagi nimetada heaks. See oli kuri. Seda ei saa õigustada öeldes, et Joosep pidi õppima mingit õppetundi või et ta tõi selle ise endale kaela, rääkides oma unenägudest või erilisest kuuest. Venna orjusse müümine ei ole kunagi õige.

Ometi ütleb Joosep loo lõpus oma vendadele: „Te mõtlesite minu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks.” See ei tähenda, et kuri oli hea. See tähendab, et Jumala lunastav vägi oli suurem kui kuri, mida Joosepile tehti.

See on kristliku tervenemise üks keskseid tõdesid: Jeesuse Kristuse lunastav vägi on suurem kui ükski ülekohus, mida me võime kannatada. Jumal ei vaja kurja, et oma eesmärke täita, ja Ta ei tunne rõõmu meie kannatusest. Kuid Ta suudab võtta selle, mis oli mõeldud kurjaks, ja pöörata selle heaks.

Mineviku haavad ei määratle usklikku. Väärkohtlemine, reetmine, lahutus, perevalu, läbikukkumine või pettumus võivad olla inimese loo päris osad, kuid neil ei ole viimast sõna. Kristuse lunastav töö loob uue loo.

Viha, hirm ja häbi

Paljusid sisemisi võitlusi saab mõista kolme laia kategooria kaudu: viha, hirm ja häbi. Viha kerkib sageli siis, kui on toimunud ülekohus. Hirm ilmub sageli siis, kui miski tundub olevat meie kontrolli alt väljas. Häbi ütleb, et meiega on midagi valesti identiteedi tasandil: „Ma olen halb,” „Ma olen väärtusetu,” või „Halvad asjad juhtuvad minuga, sest ma olen need ära teeninud.”

Tervenemine ei kustuta minevikku. Joosepi minevik ei kadunud. Ta oli endiselt inimene, kes oli müüdud orjusse. Ta oli endiselt veetnud aastaid vanglas. Muutus puudutas seda, milline tähendus ja võim minevikul tema üle oli. Tema lugu sai Jumala lunastava eesmärgi kaudu ümber raamitud.

Kogudus ütleb mõnikord inimestele, et nad peaksid oma haavu ignoreerima või käituma nii, nagu need ei oleks olulised. Kuid Pühakiri ei õpeta eitamist. Jumal kutsub meid märkama, mis on juhtunud, kuid mõtlema sellest uuendatud meelega. Kristus siseneb meie valu, häbi ja alanduse sisse.

Rist ise näitab seda. Ristilöömine oli tolle ühiskonna üks häbiväärsemaid ja alandavamaid surmaviise. Jeesus kannatas sügavaimat alandust ja haavatust. Seetõttu ei ole Ta inimese häbist kaugel. Ta võib kohtuda inimestega nende kõige sügavamates valupaikades, sest Ta on ise kannatusse sisenenud.

Süü, häbi ja hirm kui kutsed Jumala poole

Süü, häbi ja hirm lükkavad inimesi sageli Jumalast eemale. Inimene tunneb süüd ja peidab end. Inimene tunneb häbi ja tõmbub tagasi. Inimene tunneb hirmu ja püüab kõike kontrollida. Ometi võivad need tunded saada kutseks sügavamasse sõprusesse Kristusega.

Süü ütleb: „Ma olen teinud midagi valesti.” Häbi ütleb: „Kui inimesed mind päriselt tunneksid, siis nad hülgaksid mind.” Hirm ütleb: „Halvad asjad juhtuvad ja ma ei suuda neid peatada.” Need tunded kuuluvad inimkogemuse juurde, kuid muutuvad vaimulikult hävitavaks siis, kui neist saab hukkamõist.

Roomlastele 8:1 ütleb, et neile, kes on Kristuses Jeesuses, ei ole hukkamõistu. Püha Vaim kasutab katkisust tervenemiseks, mitte hukkamõistuks. Kui süü, häbi või hirm esile kerkivad, näitavad need paiku, kuhu Kristus tahab tuua tõde, vabadust ja taastamist.

Korduvate mustrite murdmine

Muutumine aitab usklikel liikuda automaatsetest reaktsioonidest Püha Vaimu juhitud valikuteni. Ilma tervenemiseta kordavad inimesed sageli samu mustreid: midagi juhtub ja nad vihastavad; midagi juhtub ja nad tõmbuvad häbisse; midagi juhtub ja nad reageerivad hirmuga. Need mustrid võivad korduda aastaid.

Kui Püha Vaim toob tervenemist, hakkab inimene mõistma: „Ma ei pea enam nii reageerima.” Kristus annab vabaduse valida teisiti. Vanem ei pea alati vihaselt vastama, kui laps teeb midagi valesti. Töötaja ei pea alati kaitsepositsiooni võtma, kui kolleeg räägib karmilt. Inimene ei pea elama sama vana loo all.

See on osa katkisuse vahetamisest terviklikkuse vastu. Häbi, hirm ja viha loovad vaimuliku udu. Need raskendavad Püha Vaimu kuulmist ja Jumala töö eristamist. Regulaarne vahetuse praktika toob selgust: „Issand, ma annan selle Sulle ja võtan vastu selle, mis Sul minu jaoks on.”

Haavad, valed lood ja pihtimine

Kui haavad tekivad, hakkavad inimesed sageli rääkima endale lugusid selle kohta, mida need haavad tähendavad. Need lood võivad muutuda valedeks: „See juhtus, sest ma olin selle ära teeninud,” „Mul ei ole võimalik teistsugust elu elada,” või „Minu minevik määrab minu tuleviku.” Aja jooksul võivad need valed narratiivid viia patuni, mitte sellepärast, et haav ise oleks patt, vaid sellepärast, et inimene hakkab elama lahus Kristuse lunastavast tõest.

Seda nähti teenimistöös naistega, kes tulid välja prostitutsioonist ja inimkaubandusest. Paljud neist olid kohutava kurjuse ohvrid. Nende patt ei olnud see, et neid oli kaubeldud või väärkoheldud. Kuid paljud kandsid valet lugu, et see, mis nendega juhtus, määratleb neid igavesti. Tervenemine tuli siis, kui nad kutsusid Kristuse oma mineviku haavadesse ja valedesse.

Aja jooksul hakkasid nad elama uut lugu. Neist said emad, töötajad, teenijad ja tavalised inimesed, kes elasid vabaduses. See, mis nendega oli juhtunud, ei pidanud neid määratlema. Neid määratles Jeesus Kristus ja Tema töö nende elus.

Miks see on oluline palveteenistuse jaoks

See sisemine tervenemine mõjutab otseselt palveteenistust. Vaimuannid lähtuvad Jumala headusest, mitte teenija vajadusest saada kinnitust. Teenija ei vaja tervenemisi, prohvetlikke sõnu ega dramaatilisi tulemusi, et tõestada oma väärtust. Uskliku identiteet on juurdunud Kristuse armastusse.

Kui kogeme Jumala headust oma elus, kasvab ootus selle suhtes, mida Ta võib teha teiste elus. Me hakkame uskuma, et Jumal võib tervendada, kõnetada, vabastada ja taastada, sest oleme Tema lunastavat headust isiklikult kogenud. Teenimistöö kõige olulisem tervenemine võib olla tervenemine, mis toimub teenija enda sees. Terviklikkus algab meist ja kujundab seda, kuidas me teisi teenime.

Lahendamata häbi, hirm, viha või vanad narratiivid võivad moonutada eristamist. Need võivad raskendada Püha Vaimu kuulmist. Kuid kui teeme teadlikuks praktikaks liikumise Kristuse poole, uueneb meie vaimulik tundlikkus. Nagu füüsilise treeninguga, tugevneb ka see praktika kordamise kaudu.

Vahetuse palve

Vahetuse palve toob haavad, valed, emotsioonid ja valed narratiivid Kristuse ette ning võtab vastu Tema tõe. Kui Kristus suri ristil, suri Ta mitte ainult meie pattude eest, vaid ka nende pattude eest, mis meie vastu on tehtud. Patu vägi murti, kaasa arvatud meie vastu tehtud pattude vägi. Need patud ei oma meie üle meelevalda, kui me ei anna neile jätkuvalt meelevalda.

See palve annab häbi, hirmu, viha, haavad, valed ja enesekaitse Kristusele. Vastutasuks võtab usklik vastu armastuse, rõõmu, rahu, pika meele ja kogu Vaimu vilja täiuse. Palve palub Pühal Vaimul lunastada elu katkisus ja alustada sellest päevast uut lugu.

Kokkuvõte

Jumala lunastav vägi võidutseb kurja üle. Ei ole paika, kus kurjus peaks saama viimase võidu. Seda võib olla raske uskuda maailmas, kus kurjus on põhjustanud suurt kannatust nii ajaloos kui ka isiklikus elus. Ometi tunnistab kristlik usk, et Jeesuse Kristuse headus ja lunastav vägi on suuremad kui haavad, patud ja lood, mis on meid sidunud.

Terve palveteenistus algab sellest vabadusest. Me ei teeni selleks, et tõestada oma väärtust. Me teenime Kristuse armastusest. Me toome oma haavad Tema ette, võtame vastu Tema tervenemise ning teenime teisi alandlikkuse, selguse ja kaastundega. Vahetuse palve õpetab usklikke andma Kristusele oma katkisuse ja võtma vastu Tema terviklikkuse.